Nädala juubilar FJODOR DOSTOJEVSKI 190

Dostojevski sündimispäeval näitas kalender 30. oktoobrit 1821. Perekonnanimi Dostojevski tuleneb Valgevene Dostojevo külast. Geniaalne kirjanik pärines põlisaadlist. Ta isa oli ametilt armeedoktor, hingelt aga kindral, kelle tahtmisele pidid kõik kodakondsed alluma. Õnneks oli Fjodori ema südamlik ja soe inimene, kes poja arengule palju kaasa aitas. Kahjuks ema suri, kui poeg oli 15-aastane. Et agressiivsest isast kaugemale hoida, süvenes Fjodor lugemisse. Ta lemmikautoreiks olid Gogol, Hoffmann ja Balzac, mis tõendab head maitset ja laia huvipanoraami.

Tulevase kirjaniku isa tapsid ta oma pärisorjad ning asjatundjate arvates oli kirjaniku langetõbisus põhjustatud ta kompleksidest ja süütundest, kuna poeg olevat aastaid oma isa surma soovinud.

Oidipuse teemat kohtab Dostojevski teostes ju sageli. Isa tahte kohaselt õppis poeg Peterburis inseneriks, kuid tegelema hakkas hoopis südamelähedase kirjandusega. Esimene trükivalgust näinud teos oli Balzaci „Eugenie Grandet'" tõlge, mis ilmus Peterburis 1844. aastal. Kaks aastat hiljem ilmus debüütromaan „Vaesed inimesed". Teost kiitis taevani kuulus kriitik Vissarion Belinski, kes kuulutas, et sündinud on Gogoli mantlipärija.

Peagi Belinski pettus Dostojevskis ning tegi maha kirjaniku järgmisi teoseid, mis loomulikult tõi kaasa nende suhete katkemise. Väga andekale Belinskile jäi lõpuni mõistetamatuks Dostojevski geenius, kuid seda on ju ennegi ja hiljem juhtunud, et kriitikud vahel eksivad. Aeg ja lugejad aga mitte kunagi.

Neil aegadel, täpsemalt aastast 1843, käis Dostojevski kolmel korral Tallinnas, kus vanalinna Uues tänavas teenis tollases Insenerikomandos ta vend Mihhail. Kirjanik puhkas ja ravis ennast ka Tallinna tervisevetel.

Dostojevski lähenes Mihhail Petraševski ringile, kus mõisteti kirjaniku püüdlusi romantismi, ennekõike aga psühhologismi suunas. Kirjandusmaailmale kahjuks oli Petraševski ka revolutsionäär, ning see tõi kaasa Dostojevski vahistamise, kohtuprotsessi poliitilise kihutustöö pärast ning koguni surma mõistva kohtuotsuse, mis küll asendati eluaegse sunnitöö ja sõjaväeteenistusega, mis tollal tegi kahjuks küll üsna sama välja.

Muide, armuandmine kuulutati välja alles pärast alandava mahalaskmistseremoonia täitmist - ära jäi ainult käsklus „Tuld!" ja traagiline finaal. Vanglas tohtisid kinnipeetud lugeda vaid üht raamatut ja selleks oli Uus Testament. Dostojevski luges seda süvenenult ja südamega ning väljus trellide tagant täiesti uue inimesena.

Nüüdsest oli kirjanik veendunud, et ühiskonda saab parandada üksnes vaimset ideaali väärtustava rahvalik-kristliku kultuuri loomisega. Üllatavalt asus Dostojevski eitama keskkonna osa inimese kujunemises, kuigi ta oli ise suuresti oma keskkonnast mõjutatud - ka siis, kui tahtis sellest keskkonnast kõrgemale tõusta, vähemalt sellest erineda. Kokku vintsutati geeniust Venemaa avaruste kolgastes kümme aastat. Tagasi pealinna jõudis ta alles 1859. aastal ning asus välja andma ajakirju. Nii „Vremja" kui ka „Epohha" on Venemaa kultuuriloos auväärsel kohal.

Oma vangla- ja asumisaastaid kirjeldas Dostojevski romaanis „Märkmed surnud majast". Juba pelgalt pealkirjast võib välja lugeda, millest jutustab romaan „Alandatud ja solvatud". Kuuekümnendate algus oli kirjaniku elus sünge periood: tema ajakirjad suleti, surid naine ja vend, ta ise unustas kõik oma kristlikud põhimõtted ning vajus hasartmängude põrgusse. Suuresti on Fjodor Dostojevski kuulsaim romaan „Kuritöö ja karistus" kirjaniku hingepeegel.

Meeletu vastuolu teooria ja elupraktika vahel viivad hukatusse Raskolnikovi, mis ju tõlkes tähendab lahkulööjat. Loomulikult on selles geniaalses teoses palju muudki, mistõttu Dostojevskit peetakse üksmeelselt kõigi aegade üheks suuremaks kirjanikuks.

Kuid geeniuse töö jätkus.

Aastal 1867 põgenes Dostojevski oma lugematute võlausaldajate eest Euroopasse. Neil majanduslikult rasketel aastatel valmis ta tippromaan „Idioot", mida olevat inspireerinud Hans Holbeini maal „Ristilt maha võetud Kristus". Trükivalmis sai ka enesehävituslik-nihilistlik romaan „Sortsid", mille tegevustik pidi kirjaniku algidee kohaselt toimuma Tallinnas. Muide, Dostojevski jutustuse „Teisik" tüübistikus pidavat leiduma mitugi kirjaniku Tallinna-reisidelt tuttavat.

Dostojevski pöördus tagasi sünnimaale 1871. aastal ja asus peatoimetama üldiselt reaktsiooniliseks peetud ajakirja „Kodanik", milles ilmus mitu suurepärast lühiteost. Ennekõike aga omaette kuukirjana välja antud „Kirjaniku päevik", milles analüüsis ja mõtestas kaasaegset Venemaa elu-olu ning selle parandamise võimalusi.

1880. aastal ilmus kirjaniku viimne suurteos „Vennad Karamazovid", millest pidi saama mitmest romaanist koosneva sarja esimene osa. Paraku Dostojevski suri kurguverejooksu tagajärjel vaid mõni kuu peale suurromaani ilmumist - 28. jaanuaril 1881 oma kodus Peterburis, kus täna asub tema memoriaalmuuseum.

Fjodor Dostojevski loomingut läbivatest peamistest teemaliinidest on tähelepanuväärsem tema nägemus ja mure inimese, jumala ning ka iseenda tunnetuse ebaadekvaatsuse pärast. Vaatamata kõigele ja kõigile armastas, otse jumaldas inimeksistentsi pahupoolt nii põhjalikult ja halastamatult kujutanud kirjanik elu. Dostojevski looming on mõjutanud (ning teeb seda täna ja hommegi) tuhandeid kirjanikke. Neist üks andekamaid on seni olnud Franz Kafka.

ENN EESMAA

Jaga |