Õppigem minevikust!

Meie soovi ja nõudmise põhjuseks on Eesti rahva põhiosa vaesus, mida valitsevad ringkonnad küll tunnistada ei taha, kuid mis paistab silma igaühele, kes vähegi riigis ringi liigub ja inimestega suhtleb. Kõik jutud meie riigi ja rahva õitsengust on tühi loba, kui lapsed näevad nälga ja omakseil on ületamatuid raskusi lahkunute matmisega.

Tean oma kogemusest, et matuste korraldamine isegi tagasihoidlikul tasemel läheb maksma üle viiesaja euro ka siis, kui peielaua arve maha arvata. Tuhandetele peredele on aga 500 eurot väga suur raha, mida neil isegi traagilise ootamatuse ja vältimatu väljamineku puhul pole kusagilt võtta.

Meie tegutseme Riigikogus ka edaspidi nõudlikult selle nimel, et laste koolitoit, vaesemate perede abistamine ja inimväärne matusetoetus oleks juba lähitulevikus kogu Eesti elu reaalsus.

Nüüd aga minu jutu pealkirja tagamõtte juurde. Lugesin sel suvel Anna Dostojevskaja mälestusi oma abielust geniaalse kirjaniku Fjodor Dostojevskiga. Soovitan seda raamatut kõigile, kes hindavad maailmakuulsat kirjandusklassikut ja temast rohkem teada tahavad.

Hea raamat (seda Dostojevskaja mälestused kindlasti on) pakub lugejale ka ootamatuid seiku. Lugedes peatükki kirjaniku surmast ja matustest, sain teada tänase Eesti jaoks hämmastavad, lausa uskumatuna tundunud faktid. Kui Fjodor Dostojevski 1881. aasta jaanuaris suri, pakkusid võimud lesele ilma palumata kopsakat matusetoetust. Uhke naine lükkas selle pakkumise tagasi, sest Dostojevskid olid küll üsna hiljuti, kuid ometi oma aastatepikkusest võlakoormast lahti saanud. Anna Dostojevskaja kirjutas, et tollal jagasid kõik ministeeriumid matusetoetust, mis vaesematele peredele raskel ajal suuresti toeks oli.

Vähe sellest: kirjaniku lesele ja lastele määrati iga-aastane pension-toetusraha, mille suurus - 2000 rubla - oli tollasel Venemaal märkimisväärne. Fjodor Dostojevski sai mõnegi oma täna ilmakuulsa romaani eest honorari vähem kui 2000 rubla. Kirjaniku lastele tagati lisaks veel kroonu kulul kooliskäimine, mis Dostojevskaja kinnitusel nende rahamured lõplikult hajutas.

Loed ja imestad! Eriti arvestades seda, et Fjodor Dostojevski oli isegi veel kuus aastat enne oma surma salapolitsei pideva järelevalve all. Oli ta ju kunagise petraševskilasena riiklikuks kurjategijaks kuulutatud ja mahalaskmisele viidud. Õnneks asendati surmanuhtlus viimsel hetkel asumisele saatmisega ning tulevane tuntud kirjanik, kes Venemaale au ja uhkust toonud, vireleski Siberis üle nelja aasta. Hiljem oli ta sunnitud tsaari teenima veel viis aastat lihtsõdurina.

Aastal 1881 oli Venemaa endiselt tsaaririik, vasakpoolsete arvates koguni rahvaste vangla. Loomulikult oli Venemaal ränki probleeme ning lihtrahva elu põhiliselt ikkagi raske ja rõõmuta. Ometi tuleb tänases Eestis veel kõvasti vaeva näha, selgitada ja nõuda, et me minevikku mäletades ja sealt mõnestki heast lahendusest eeskuju võttes - mitte tulevikus, vaid otsekohe! - saaksime elu ka meie riigis inimväärsemaks muuta.

Oleks vist küll viimane aeg.

KESKMÕTE: Tänases Eestis tuleb kõvasti vaeva näha, selgitada ja nõuda, et me minevikku mäletades ja sealt mõnestki heast lahendusest eeskuju võttes - mitte tulevikus, vaid otsekohe! - saaksime elu ka meie riigis inimväärsemaks muuta.

ENN EESMAA, Riigikogu liige

Jaga |