Üks ja ainus jõuline Eesti

Paul Hank,      11. detsember 2002


Miks ikkagi peab elamiseks vajalik raha tulema toetuste, mitte suuremate palkade ning pensionide näol? Miks on abi vajadus muutunud nii kohutavalt suureks? Kas riik on kunagi kokku lugenud raha, mis kulub abi jagajate hiigelarmee ülalpidamiseks, kes midagi ei tooda, kuigi võiksid seda teha.

Kui eestlane tervelt 700 aasta jooksul suutis toita mõisa ja oma pere, kui ta okupatsiooniaastail ehitas üles kolhoosid ja sovhoosid, mis veel täna OÜ-de näol olemas on, suutis Siberis olles ellu jääda ja peab nüüd iseseisvas Eestis pooltühja kõhtu kannatama, siis on küll Eestimaal midagi kapitaalselt mäda. Ja nii see on.
Kui nn esimene Eesti ehitab luksuslikke villasid, sõidab ülimoodsate autodega ja kümbleb ülekantud tähenduses raha sees, siis teise Eesti rahvas hoiab hinge sees mitmesuguste toetuste ja abirahade teel, s.o kerjab. Kontrast missugune.

Mitte Res Publikat ei vaja me, vaid Savisaart ja Jakobsoni

Samal ajal kehtib Eestimaal ühesugune tulumaksu määr nii rikastele kui vaestele. Selle toime tähendab aga rikastele rikkuse lisamist ja vaeste vaesemaks jäämist. On iseloomulik, et astmelise tulumaksu kehtestamise vastu sõdib täie jõuga rikaste huvide innukas kaitsja, riigi teine või kolmas mees Siim Kallas. Seda kõike on raske pealt vaadata ja kaasa teha.
Olen riigis valitsevast sotsiaalsest ebaõiglusest tuleneva kaheks käristatud Eesti riigi kodanik. Olen teoinimene. Mitte kaua aega tagasi sai minust Keskerakonna liige. Minu valik tulenes erakonna programmist ja senisest praktilisest tegevusest, valmisolekust eesti rahvast järjekordsest madalseisust välja viia. Olen veendunud, et meil ei ole täna vaja mitte uut Res Publikat, vaid Savisaart ja Jakobsoni.

"Esimeste" meeste ettearvamatud teod

Siit jätkamegi. Suurte rahade abil on areenile ilmunud suur ja vägev oligarhia Res Publika näol. Selle oligarhia võimule pääsemine koalitsioonis Reformierakonnaga tähendaks eesti rahvale uusi ja uusi kannatusi veel aastateks. Hirmud erakonna esimeste meeste ettearvamatute tegude näol on juba olemas. Tuletagem meelde Tõnis Paltsu valmisolekut, vormistamaks Tallinnale hiigellaen, mida tulnuks tagasi maksta tervel Eestimaal. Tänase Res Publica esimees Juhan Parts aga lahkus oma kõrgelt ametikohalt seda Riigikogu poolt vormistamata, rikkudes sellega kehtivat seadusandlust. Kuidas sobib aga seadusega pahuksis olev mees erakonda juhtima? Veelgi enam. Võimu juures olema.
Ja veel. Kellele pisiasi, kellele mitte. Isepäine Lennart Meri piiras mõni aeg tagasi temale kuuluva krundi taga oleva riigi maa kuni mereni okastraadiga. Võibolla on asi tänaseks muutunud, kuid teadmine, et see inimene on mustadeks tegudeks valmis, jääb. Kui suured ja rikkad seaduse teel või ilma blokeerivad mererannad ja siseveekogude käidavamad kohad, jäävad meile, lihtsatele eestimaalastele, supluskohtadeks veel ainult endiste talude (tänaseks juba osaliselt kinni kasvanud) linaleod.

Toetuste asemel tõstke palkasid ja pensione

Seda ebastabiilsust on täna liialt palju. Keegi ei tea, missugused saavad olema (kui üldse saavad) aastal 2003 sünnitus- ja lastetoetused, eluasemelaenud. Palju tuleb maksta hariduse ja arstiabi eest. Ilma seda kõike teadmata pole võimalik peret luua. See ongi madala iibe probleemi taga. Ja miks ikkagi peab elamiseks vajalik raha tulema toetuste, mitte suuremate palkade ja pensionide näol? Miks on abi vajadus muutunud nii kohutavalt suureks? Kas riik on kunagi kokku lugenud raha, mis kulub abi jagajate hiigelarmee ülalpidamiseks, kes midagi ei tooda, kuigi võiksid seda teha.
Riigiisad ei räägi sellest kõigest rahvaga. Neil pole millestki rääkida. Nemad ei soovi astmelist tulumaksu, regionaalset põllumajandust ega toeta väikeettevõtlust. Küll aga teeb seda kõike Keskerakond.

Maarjamaa ootab sotsiaalset õiglust

Hiljuti olevat valitsevate koalitsioonipartnerite vahel alanud debatt tulumaksu küsimuses. Reformierakonna esimees Siim Kallas keeldus kategooriliselt astmelisest tulumaksust, Keskerakonna esimees Edgar Savisaar aga nõudis sama kategooriliselt selle kehtestamist. Astmeline tulumaks võimaldaks ju palkade ja pensionide tõstmist ning rahva elujärje parandamist. See oleks heaks alguseks erakonna programmiliste eesmärkide (milleks, tõsi küll, vajatakse täit võimu) realiseerimisel. Peabki siis vastasseis rahva kahe poole vahel püsima jääma? Kindlasti mitte. Aga see lepitus ei tule enne, kui sotsiaalne õiglus, mis on kõikide endast lugupidavate riikide valitsuste kogu tegevuse lahutamatuks osaks, on ka siin Maarjamaal oma eluõiguse saanud. Loodan, et see aeg ei ole kaugel.
Keskerakond koos oma programmiliselt lähedaste erakondadega ei ole üksi. Meil on kaugemas ja lähemas naabruses palju riike, kellelt mõõtu võtta. Olgu selleks kas või kõrge elatustaseme ja väga arvuka keskklassiga Rootsi, kus rikaste ja ülirikaste, aga ka vaeste arv on minimaalne. Rootsi, kus rahvaesindaja palk on tavapensionist neli korda suurem. Meil aga ligi viisteist korda.

Meelsasti oleksin soovinud antud kirjutist avaldada suure tiraazhiga lehes Postimees, aga see leht ei kirjuta rahva vaesusest ja maaelu probleemidest palju rohkem kui tädi Maali kahe peaga vasikast. Nii jääb mul üle paluda minu kirjutis võimaluse korral avaldada rahvalähedasel, tõe väljaütlemise poolest paljuloetavaks saanud ajalehes Kesknädal.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)