Eestlaste hirm tuleviku ees peab kaduma

Need inimesed säilitasid selge silmavaate ja enesekindluse vaatamata sellele, et halbade sündmuste kokkulangemise korral oleks neid, nende peresid ja suurt hulka eestlasi oodanud ees sünge tulevik. Olles eeskujuks rahvale, tõestasid nad veenvalt, et neil on tahet ka kõige raskematest ja vaesematest aegadest koos oma rahvaga läbi tulla, säilitades tugeva usu paremasse tulevikku.

Tänavu 23. augustil möödub 20 aastat Rahvarinde korraldatud Balti ketist. Nagu tol korral, nii ka nüüd on Eesti ristteele jõudmas. Meie tänastel koalitsioonipoliitikutel on alles jäänud vähe riigimehelikkust, millest lähtuvalt võtta poliitiliste otsuste aluseks järeltuleva põlve heaolu. Teenima on hakatud pigem oma kambahuve.

Kui poliitika teravik pole suunatud järeltuleva sugupõlve heaolule, siis valitseb ühiskonnas oht, et tema liikmed muutuvad lapsemeelseteks ja pealiskaudseteks üksnes välisest ilust vaimustuvateks inimeseloomadeks. Näib, et 20 aastat tagasi oli eestlaste seas märksa enam tõsidust, hoolt tuleviku suhtes, enesekindlust ja vastupidavust.

Viimased neli-viis aastat on eestlastele üsnagi hävitavalt mõjunud. Tänu pankadelt saadud odavale laenurahale ja parempoolsete levitatud hedonistlikule elufilosoofiale oleme tegelenud peamiselt iseendi hetkehimude rahuldamisega. Selle tulemuseks on tohutud summad eraisikute võetud laene, mis tuleb varem või hiljem rootslastele tagasi maksta kas siis meil või meie lastel ja lastelastel.

Valitsuse vead majanduspoliitikas ja suhetes naaberriikidega on kaudne põhjus, miks paljud noored pered tänapäeval välismaale kolima on sunnitud. Seal sündivad lapsed võivad hakata tundma tugevat võõristust oma päritolumaa vastu. Valus tõde on ju see, et praegu minnakse Eestist enamjaolt ära mitte soovist maailma näha, vaid karjuva tööpuuduse ehk siis tugevalt negatiivse motiivi tõttu.

Kui praegu Eestis üldse tuleviku üle arutletakse, siis tehakse seda peamiselt sünkmustades toonides. Ka valitsuskoalitsiooni poliitikute suust kostab iga nädalaga üha vähem lohutavaid sõnu, see muudab rahva meele ärevaks. Eesti vajab seetõttu taas nagu 20 aastat tagasigi riigijuhte, kes usuvad kindlalt Eesti tulevikku ja näitavad oma usku välja mitte sõnades, vaid tegude läbi. Praegune koalitsioonipoliitikute peataolek mõjub laastavalt tervele rahvale. Usk Eesti edukasse tulevikku peab põhinema aususel, üksteisest lugupidamisel ja töökusel, mitte ansiplikul imedesse uskuval enesesisendusel.

Kui valitsuspoliitikute hinges vastutustunnet järeltuleva põlve ees ei teki ja kogu elu on neile endiselt vaid üks suur „siin ja praegu“, siis läheb olukord Eestis veelgi hullemaks. On viimane aeg lõpetada parempoolsete poolt pealesurutud hetkenaudingute ülimuslikuks kuulutamine ja „pärast meid tulgu või veeuputus“ suhtumise propageerimine.

Jälgides, kuidas koalitsioonipoliitikud võtavad viimasel ajal poliitilisi otsuseid üha ülbemalt vastu klikihuvisid, mitte aga järeltuleva soo huve arvestades, tekib küsimus, kas Rahvarinde juhitud eesti rahva iseseisvumine võis ehk olla ilmaasjata.

Seda siiski mitte. Vägi, millega vabadus saavutati, on rahva hinges kindlalt alal püsinud. Lihtsalt vahepealsetel aastatel Eestis tekkinud liigselt ebaterve ja omakasupüüdlik õhkkond on seda usku tugevalt lämmatada püüdnud. Valmisolek lõhkuda salamisi meie ühiskonda sisse pugenud vale, pettuse ja ebaõigluse ahelad on eestlastel sügaval sisemuses kindlasti siiani säilinud. See teadmine rahustab ja lohutab.

INDREK VEISERIK

Jaga |