Võimalusteperiood ehk välkvalged aastad

JAANUS RAIM,      03. november 2004


Me elame ebatavaliselt õnnelikul ajajärgul, kus eksisteerivad ülisuured hinnaerinevused nii ruumis (riikide vahel) kui ajas (aastate vahel). Paljude kaupade, teenuste ja varade hinnatasemed Eestis ja Soomes erinesid 1991. aastal tuhandeid kordi ning erinevad ka praegu (nt põllumaade või maapiirkondade kinnisvara hinnad) kümneid kordi.

Mitmete asjade hinnad on paari aastaga mitmekümnekordselt tõusnud, teiste asjade hinnad aga samal ajal mitmekümnekordselt langenud. Oma mulluseid ihaldatud kultusobjekte leiame tänavu sõna otseses mõttes prügikastide juurest – väärtuste muutlikkuse tajumiseks ei ole enam vaja oodata sajandeid või põlvkondi. Kas ei tundu kõiges selles peituvat midagi tohutult tarka – mingi väga oluline õpetus, mis kaugetest mõttegalaktikatest äkitselt meie igapäevaellu on astunud!
Mõned meie aja võimalustest on ka numbritega kirjeldatavad. Viimaste hulgast on omakorda kõige üldkättesaadavamad keskmiste palkade ja kinnisvara andmed.

Keskmine palk kui raha kodumaise väärtuse näitaja
Konkreetse rahasumma väärtust (tähendust) konkreetses riigis näitab ilmekalt selle riigi keskmine palk (sissetulek), kuna viimane on väga tugevas positiivses seoses kohaliku kinnisvara ja sotsiaalsete staatuste (positsioonide) maksumustega. Lisaks on keskmine palk vähemal määral positiivses korrelatsioonis ka enamiku muude kaupade, teenuste ja varade hindadega.
1991. aastal oli Eesti keskmine kuupalk 20 Saksa marka (160 Eesti krooni), jäädes 200-kordselt alla Soome, Saksamaa ja teiste Lääneriikide keskmistele kuupalkadele (ligikaudu 30 000 krooni). Aastatel 1992–2004 kasvas Eesti keskmine palk umbes 50 korda – 1992. aastal oli see 549 krooni, 1993. aastal 1066 krooni, 1994. aastal 1734 krooni, 1997. aastal 3573 krooni, 2000. aastal 4907 krooni ja 2004. aastal 7417 krooni.
Kuna lääneriikide palgatase ei ole vahepeal märkimisväärselt tõusnud, siis moodustavad Eesti palgad sellest praegu ühe neljandiku. 1991. aastal Soomes maasikakorjajana 0,5 kohalikku keskmist kuupalka (5000 Soome marka) teeniv eestlane omandas kodumaale naastes väärtuse, mis on vähemalt sotsiaalses staatuses ja kinnisvaras mõõdetuna võrdne praeguse Eesti 750 000 kroonise või lääneriikide 200 000 eurose (3 mln krooni) kuupalga väärtusega.

Kinnisvara hind sõltub Eestis ebatavaliselt tugevalt asukohast
Eesti kinnisvara (sh elamispindade) suhteline hinnatase on tugevas positiivses seoses Eesti suhtelise palgatasemega (mõlemad lääneriikide vastavate tasemete suhtes), seejuures on aga olemas väga olulised erinevused piirkondade lõikes. Eksisteerib kindel seaduspärasus, mille kohaselt on Eesti konkreetse piirkonna kinnisvara hind lääneriikide sarnase asukohaga (sarnane elanike arv, teiste asustatud punktide lähedus ja kohalik maine) kinnisvara hinnaga võrreldes seda madalam ja alustab viimasele lähenemist (tõusmist) seda hiljem, mida kehvem see piirkond on – mida väiksem on selle elanike arv, mida kaugemale jääb see teistest asustatud punktidest (ja eelkõige suurtest linnadest) ning mida halvem on selle maine võrreldes teiste Eesti piirkondadega.
Seega ei ole selliste pikka aega kehvaks põlatud piirkondade kinnisvara hinnatõus alguses lineaarne protsess: piirkonna hinnatase võib olla kümme aastat peaaegu muutumatu ning teha siis ühe aastaga läbi mitmekordse hüppe. Eesti keskmise palga kasvades muutuvad hüppeliselt "päris kinnisvaraks" (selliseks, mille hinnatase on suurusjärgus 1m² = 1 kohalik keskmine kuupalk ja mida on võimalik välja üürida) järjest kaugemate, väiksemate ja kehvema mainega asumite-linnade-alevike elamispinnad.
1992. a: 2-toaline mugavustega korter Tallinnas Lasnamäel = 15 000 krooni
1994. a: paari tuhande kroonise üürivõlaga erastamata 2-toaline mugavustega korter Tallinnas Mustamäel = 25 000 krooni (1995. a: erastatuna 90 000 krooni)
1995. a: 2-toaline mugavustega korter Tallinnas Pelgurannas = 40 000 krooni
1996. a: 2-toaline mugavustega korter Harjumaal Lagedil = 40 000 krooni
1997. a: 2-toaline mugavustega korter Pärnus Mai rajoonis = 85 000 krooni (1998. a: 140 000 krooni)
2000. a: 2-toaline mugavustega korter Tallinnas Pelgurannas = 170 000 krooni (2001. a: 280 000 krooni)
2001. a: 2-toaline mugavustega korter Kuressaares = 60 000 krooni (2002. a: 200 000 krooni)
2002. a: 2-toaline mugavustega korter Viljandis = 85 000 krooni (2003. a: 160 000 krooni)
2003. a: 2-toaline mugavustega korter Harjumaal Ämaris = 40 000 krooni (2004. a: 80 000 krooni)
2004. a: 2-toaline mugavustega korter Jõgeval = 40 000 krooni

Tahtemaa
Kuidas saab midagi nii vahvat juhtuda!?
Loomulikult on toimuva üheks põhjuseks infopuudus: teabe puudumine hindade, kauplemistingimuste ja -riskide kohta. Kuid see ei seleta nähtuse kogu ulatust. Veelgi suuremal määral peab võimaluste tekkimise põhjuseks olema mingisugune kummaline tahtepuudus: rikastumise ja välise edu tahtmise puudumine. Või veelgi täpsemalt – ebajärjekindlus; suur ja järjekindel järjekindlusetus kapitali kogumisel.
Ja viimast ei oska ma praegu seletada teisiti, kui et toosama naljakas tung, mis meid teistega võistlema, neile meeldida tahtma ja edukas näima ajab, takistab meil ühtlasi seda võistlemist täiuslikult ja järjepidevalt teostamast.

Märkus: Autor on kasutanud Eesti Statistikaameti (keskmised palgad) ja Äripäeva kinnisvaralehekülgede (kinnisvara hinnad) andmeid.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)