Nädala juubilar EINARI KOPPEL 85

Üks selline näitleja, keda tuntakse ja mäletatakse eelkõige tema rollide, mitte eraelu järgi, on meie hulgast juba üle 30 aasta tagasi lahkunud Einari Koppel.

Einari Koppeli kohta ütleb Wikipeedia vabaentsüklopeedia lakooniliselt, et ta oli eesti näitleja, kes sündis ja suri, vahepeal aga töötas teatrites.

Minu mäletamist mööda ilmus Einari Koppel Eesti inimeste vaatevälja viimati 1996. aasta lõpupoole, seoses skandaalse viinareklaamiga „Mina, Volts ja Voltsi paps". Paljud leidsid, et see reklaam on Koppeli suhtes solvav; pealegi ei küsinud toona keegi ka perekonna käest luba Einari Koppeli fotot viinareklaamis kasutada. Teised, ja eelkõige reklaami autorid, leidsid aga, et mis selles siis ikka niiväga ära ei ole. Samas jättis too reklaamikampaania siiski oma jälje. Nii ütles üks mu tuttav, kellele rääkisin, et plaanin Koppelist kirjutada: jah, see on hea mõte, ta oli suur näitleja, kuigi eks ta ikka üks hirmus joodik oli kah.

Pean kõigile, kes niiviisi arvavad, kinnitama, et suurest osast oma kolleegidest erines Koppel just selle poolest, et ta ei olnud kunagi purjus.

"Jah, vahel võttis 50 grammi konjakit, kuid kunagi ei ületanud piiri, mitte kunagi ei hakanud iseloomu näitama ega arveid klaarima. Üldse oli Einari ülimalt intelligentne inimene - alati sõbralik ja abivalmis -, ja kus ta vaid klaverit nägi, seal unustas ta kõik muu ning võis tundide kaupa istuda ja mängida." Nii iseloomustas Einari Koppelit üks tema kauaaegne kolleeg.

Eesti NSV rahvakunstnik Einari Koppel sündis 21. detsembril 1925 ja lahkus meie hulgast küllalt noorelt - kahe kuu pärast oleks ta saanud vaid 53-aastaseks - 10. oktoobril 1978.

Aastatel 1946-1950, Eesti NSV Riiklikus Teatriinstituudis õppides, töötas ta Eesti Raadios diktorina ja tuli Viljandi teatrisse "Ugala" juba üsna tuntuna. Kaheksa aastat "Ugala" teatrit tegid Koppelist aga tõelise staari.

Viiekümnendate teisel poolel särasid "Ugalas" peale Einari Koppeli veel Heino Mandri ning tollal veel noor, kuid juba endale nime teinud näitlejanna Hilja Varem. 1958. aastal lahkus Koppel "Ugalast" ja liitus järgmiseks 15 aastaks Tartu "Vanemuise" trupiga. Peaaegu samal ajal lahkusid Viljandist ka Mandri ja Varem. Mandri -  Tallinnasse, Riiklikusse Draamateatrisse, Varem - Pärnu teatrisse.

1973. aastast kuni surmani töötas Koppel Tallinnas, praeguse Eesti  Draamateatri trupis. Sel ajal tuli lavale tema üks võimsamaid rolle, kuningas Richard Shakespeare'i näidendis "Richard III". See võimas kräsupea, kes laval mõõga najal komberdavat küürakat mängis, kes nõudis hobust ja oli selle eest nõus pool kuningriiki andma, pani kogu saali uskuma, et ta tõepoolest sündis, hambad suus, ja praegu vajab üle kõige hobust ning tal on selle eest ka see pool kuningriiki anda. Vähemalt siinkirjutajale jättis ta just sellise mulje.

Kuuekümnendatel ja seitsmekümnendatel aastatel mängis Einari Koppel peale teatrirollide veel paarikümnes filmis. Üle suure Nõukogude Liidu olid neist tuntumad „Mosfilmis" vändatud "Tõeline inglise mõrv", kus Koppel kehastas politseiinspektorit, ja „Lenfilmis"s loodud "Vaikne hooaeg", kus ta mängis, nagu tollasele eesti näitlejale kohane, kolepaha Ameerika vastuluurajat.

Aga enamasti esines ta koduses „Tallinnfilmis" või „Eesti Telefilmis" sündinud ekraaniteostes. Sellistes nagu "Noor pensionär" ja "Viini postmark". Loomulikult tõuseb esile epohhiloonud "Mis juhtus Andres Lapeteusega?".

Film Andres Lapeteusest on kohe kindlasti Eesti filmiloo üks eredaimaid pärle. Ja mis peaasi -  täna on see teos saavutanud uue aktuaalsuse. Nagu seegi, et kui karjerismi Lapeteuses äratas armastus Reeda (Ada Lundver) vastu, kelle ainus soov oli ilusasti elada, siis tänaseid karjääriredelit pidi üles rühkivaid valitsuspoliitikuid sellised pisiasjad küll ei paista häirivat.

Kusjuures, Einari Koppeli kangelase Andres Lapeteuse südametunnistus lõpuks siiski ärkas. Ta ei suutnud enam näha seda pidu katku ajal, kus kõige tähtsam oli rääkida „õigel" ajal „õigeid" sõnu, pugeda „õigetele" inimestele ja tegelda vaid enda heaolu suurendamisega, jõi end täis, läks autoga sõitma ning sattus avariisse.

Sedasi käitubki vahel taasärganud südametunnistus. Jääb muidugi loota, et ka meie riigi praegustel juhtidel südametunnistus ühel päeval siiski ärkab. Aga olgu, mis me siin ikka unistame...

IVARI VEE

Jaga |