Nädala juubilar LEIVI ŠER 70

Miks toetasite 1980. aastate lõpul Rahvarinnet, aga mitte Interliikumist?

Kasvasin üles tõelise nõukogude lapsena ning isegi küsisin oma emalt: "Kui Stalin on kõigi nõukogude laste isa, kas see tähendab, et ta on ka minu isa?" Ema oli saanud mu isaga koos elada kõigest pool aastat - isa hukkus kolm kuud enne minu sündi Tallinna kaitselahingutes.

Esimesed kahtluseivad külvas minusse võõrasisa, kes oli kümme aastat istunud vangilaagris, süüdistatuna VNFSV kriminaalkoodeksi § 58 l. 10 alusel kontrrevolutsioonilises propagandas. Asi oli selles, et sõja puhkedes Uljanovskisse evakueerituna oli ta sealses Lenini muuseumis Uljanovite perekonnapilti nähes kõva häälega kuulutanud, et sama foto olla ka tema vanaema albumis. Tõepoolest, vanaema neiupõlvenimi oli sama, mis Lenini emal, - Blank. Üksnes mõtegi ühe juudi võimalikust sugulusest maailma proletariaadi juhiga leiti ülikarmi karistust väärivat. Pealegi oli kõik kuuldavale toodud tunnistajate juuresolekul!

Aga kui võõrasisa jutustas, mida kõike oli laagrites toime pandud, pistsin karjuma, et ta valetab, sest niisuguseid asju ei saanud olla. Kuid miski minus hakkas kuuldu tõttu siiski mõranema...

NLKP-sse astusin sõjaväes 1960. aastate algul, nn sulaajal, kui näis, et riigis miski hakkab muutuma. August 1968 - Nõukogude vägede sisseviimine Tšehhoslovakkiasse - hajutas need lootused.

Ajakirjanikutöö võimaldas mul lähemalt tutvuda Eesti NSV tollase ladvikuga. Peab ütlema, et selles leidus väga korralikke inimesi. Seniajani tunnen sügavat lugupidamist Johannes Käbini ja Arnold Greeni suhtes ning isegi, nii imelik kui see ka pole, ENSV KGB ülema August Porgi vastu. Kui poleks olnud neid mehi, poleks 1949. aasta küüditamine jäänud viimaseks ning dissidentide kohtuprotssesse oleks peetud sadade, kui mitte tuhandete üle. Rääkimata juba sellest, et Eesti elatustase poleks olnud Nõukogude Liidu kõrgeim.

Kuid selliste meeste asemele tulid Karl Vainod ja kindral Kortelainenid. Üksnes jõu najal püsinud režiim mandus silmanähtavalt.

Mihhail Gorbatšov, keda pean silmapaistvaks poliitikategelaseks, mõistis seda. Kuid nõukoguliku režiimi kasvandikuna püüdis ta seda reformida režiimi raamest väljumata, ent see oli võimatu. Üleliidulises põllumajandusökonoomika uurimise instituudis töötatud aastad võimaldasid mul olukorda mõista - hiigelriigi juhtimine ühestainsast keskusest tagas ebaedu.

Seepärast ei saanudki need poliitilised liikumised, mis 1980. aastate lõpul ja 1990. aastate algul taotlesid NSV Liidu säilitamist, äratada minus poolehoidu. Kuigi ka Eesti eraldumise idee hirmutas algul samuti oma võimalike tagajärgedega.

Osaledes ajakirjanikuna NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressi istungitel, sain jälgida kolme mehe - Vaino Väljase, Arnold Rüütli ja Indrek Toome - tegutsemist. Olen veendunud, et kui poleks olnud neid, esmajoones aga Väljast, voolanuks Eestis veri. Marurahvuslastele ERSP-st ja Eesti Kongressist läks seda vaja enda tähtsuse tõstmiseks, ning välja mindi avalikele provokatsioonidele. Seda, mis on natsionalism oma mis tahes ilmingutes - alates natsismist ja šovinismist kuni antisemitismini - olen võinud tunda omal nahal.

Eesti ultratel tuleks meeles pidada, missugust rolli etendasid Eesti riigi iseseisvuse taastamisel Vene demokraadid, ja mitte unustada, et Eesti Vabariigi tunnustamise laviinile ei pannud alust mitte Island, kelle suhtes tunnen sügavat austust, vaid Boriss Jeltsini dekreet, mille sünni juures olemisest võin uhkust tunda.

Miks astusite Eestimaa Ühendatud Rahvaparteisse?

Mõistsin, et 1992. aastal jäid natsionalistid peale seepärast, et rahvusliku eneseteadvuse pendel, mis oli pool sajandit olnud surutud vastu vasakpoolset serva, ei saanudki minna tasakaaluasendisse, vaid liikus järsult paremale. Kuid mõistmine ei tähendanud heakskiitmist.

Marurahvuslik loosung "Eesti eestlastele!" kutsus üles vastutegutsemisele. Minu arvates sai seda teha ainult selline jõud, mis tegutseb kõigi normaalsete inimeste ühistes huvides, olenemata nende etnilisest kuuluvusest, taotleb ühishuve kaitsvat riiki.

Seepärast olingi 1994. aastal asutamas erakonda, mis sai minu ettepanekul nimeks Eestimaa Ühendatud Rahvapartei (EÜRP). Ühendada tuli demokraatlike veendumustega inimesi, olgu nende rahvus milline tahes, sihiks niisugune riik, kus oleks hea elada kõigil. Seniajani on valus tunnistada, et see idee luhtus. EÜRP tõepoolest liitis väga erinevaid inimesi, kelledest paljudesse suhtun praegugi siiraima austusega, ent kahjuks üks osa liikmeskonnast järgis sugugi mitte üllaid eesmärke. Kuigi ma polnud poliitikas enam uustulnuk, mõistsin alles siis, kuivõrd räpane võib poliitika olla - kasusid taga ajades heideti kõrvale kõik põhimõtted.

Valijate hääli püüdes hakkas EÜRP manduma järjekordseks "etniliseks" parteiks - sellelaadseks nagu Vene Erakond või "Isamaa". 2001. aasta lõpul astusin sellest välja. Sestpeale erakond tegelikult ongi koomaseisundis - juriidiliselt ta nagu oleks veel elus, kuigi teise nime all, kuid faktiliselt on valijad ta poliitiliselt horisondilt kustutanud.

Miks liitusite Keskerakonnaga?

Ilmselt just asjaolu, et rahvuslik komponent pole, mitte deklaratiivselt, vaid tegelikult, domineeriv vaid sellel Eesti poliitilisel jõul, muutiski mind Keskerakonna poolehoidjaks. Kuigi mitmed selle partei tegelased on olnud seotud minu eluloo väga raskete lehekülgedega. Väga paljut pani paika Pronksiöö aprillis 2007 - üksnes Keskerakond astus siis resoluutselt välja ühtekoondumise vastu rahvusvaenu alusel. Peale selle, endise majanduseuurijana ei saa ma toetada pöörast monetarismi ja piiritut majandusliberalismi, mida propageerivad võhiklikud inimesed, kes, olles läbi lugenud üheainsa majandusalase raamatukese, usuvad sellesse nagu pühakirja.

Eelistan "inimnäolist sotsialismi", niisugust nagu näiteks Rootsis. Ning sellele ongi kõige lähemal keskerakondlaste seisukohad.

Küsis ALEKSANDR TŠAPLÕGIN

Jaga |