Logo
13. juuni 2018
23 (1104)

Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus

Kesknädal jätab endale õiguse
kommentaare tsenseerida
Prindi

Suurte muutuste ootel

ANTS METSLA,      24. august 2016

Eesti riiklus näib toimivat tsükliliselt. 15 aastat kestab küpsemisprotsess, mille lõpus toimub kvaliteedihüpe. Nähtavasti tuleneb tsükli pikkus Eesti rahva ajaloolisest genoomist. Kahe Eesti riigi arenguvõrdluses (võimalik, et ka tähekalendris) on mõtlemapanevaid sarnasusi. Permanentse Eesti riigi iga ei ületa 25 aastat; oma arengus jõudsid mõlemad riigid teise perioodi teise poolde. Mille jooksul rahvas end poliitrahvana ei tõestanud. Paraku jäi tõestamata ka iseseisvus ja demokraatia võimalikkus Eestis. (Vahemärkusena: siinkirjutaja ei idealiseeri demokraatiat; defineerib seda a la Churchill.)

 

Demokraatial on sünnivalud ja võimalik on ka nurisünnitus. Esimesed 15 aastat (1918–1933 ja 1990–2005) õppis eestlane tundma demokraatiat, õigemini, seda demokraatiat, mida lavalekaranud valitsejad talle pakkusid. Esimese vabariigi aegsed riigiisad olid aatelisemad; seda näitab põhiseaduste võrdlus (1920 vs 1992). Rahval kulgesid demokraatia õppetunnid visalt, eestlasele omase paepäisusega. Võimupiruka pärast kisklevad valitsejad (parteid) tabasid ära, et nii kuuleka rahvaga võib ikka tõesti teha "suuri tegusid", nagu nüüd öeldakse – ajada eesti asja; ning nad heitsid kõrvale kõik aateriismed ja lõpetasid demokraatia mängimise.

Esimeses riigis juhtus see aastal 1934, mil riigivanem Päts represseeris vabadussõjalased ja pani toime sõjaväelise riigipöörde.

Teises riigis sai embrüodemokraatia lahjas kastmes otsa aastate 2005–2007 paiku. Siis otsustasid S. Kallase reformiparteilased, et aeg on lõpetada Res Publica jõugu poliitilised mängud, et aeg on võtta võim ja Eestist peab saama Res Reformica. Kallase poisid ja tüdrukudki olid avastanud (või öeldi neile?), et üht väikeriiki on võimalik ka ühel parteil kindlalt ja pidevalt juhtida.

Kahtlen, kas see hea nõuanne ei tulnud mitte E-liidust, millega Eesti ju 2004. aastal "rahva soovil" liitus. Et Reformierakond sai esimeseks ja ainsaks, selle taga on kaks põhitegurit: suurte rahadega (missugustega?) tehtav mastaapne poliittehnoloogiline – ajakirjanduslik – ajuloputus ja, mis veelgi olulisem – valimisvõltsingud, eelkõige e-valimiste näol. Mis kestab, kui see laul neil korda läheb, mitte üle 2019. a põhivalimiste.

 Reformierakonna maskotiks ja marionetiks sai "sots" T. H. Ilves, kelle presidentuur (2006–2016) ei pakkunud rahvale ainsatki positiivset hetke. Ta oli rahvale Eikeegi, kes aga etendas olulist rolli Eesti demokraatia hävitamisel.

Tsükliteooria kohaselt oleks Pätsi klikirežiim kokku varisenud 1940-ndate lõpus (välise sekkumiseta). Praegu peaks siis demokraatia katkestus lõppema 2020. a paiku. Võib-olla isegi järgmiste põhivalimistega.

Võimudiktaatorid teavad seda hästi ja pingutavad ülihästi, et säilitada võimu status quo. Juba pandi ametisse loodetavasti "võimekam" Vabariigi Valimiskomisjoni esimees ja e-valimismasinat täiustatakse, lisatakse tuure. Tehakse kõik, et varjata tõtt.

Eesti põhiküsimuseks ongi tõeküsimus. Kuni ei ole kriitilist massi tõenägijaid ja tõerääkijaid, endine seisund jätkub.

ANTS METSLA, Vändra, Pärnumaa

 

[fotoallkiri]   Suure haardega, 2418. aastani ulatuv tulevikuvisioon Ajaloomuuseumi õuesillutises. Foto Tiit Maksim



Viimati muudetud: 24.08.2016
Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail