Kui väärtuslikuks peab eesti riik oma noori naisi?

SIIRI OVIIR,      29. jaanuar 2003


Eestis on viimane aeg hakata väärtustama tütarlapsi ja noori naisi kui tulevasi emasid, mitte kui tulevasi prostituute, kelle pealt riik võiks teenida raha. Alustada võiks kas või sellest, et nõuda prostitutsiooni vahendavate kuulutuste avaldamise lõpetamist ajalehtedes, televisioonis jt. Kontrollida tuleks kõikvõimalike kahtlaste showtantsutruppide jt tegelikku tegevust. Libekeelsed noorte naiste värbajad tuleks avalikustada ja nende valed ning manipulatiivsed värbamismeetodid paljastada.

Kuu aega tagasi küsitleti telefoni teel Tallinna bordelle ja sutenööre. Helistajateks olid naised - sotsioloogid, psühholoogid, tudengid jt, kes helistasid tööpakkumiskuulutuste peale, mille kaudu otsiti naisi seksteenindajateks nii Eestisse kui teistesse Euroopa riikidesse. Kõikidele helistajatele pakuti lahkelt tööd korterbordellides, kinnistes klubides, eliitlõbumajades jne. Kõik see tundus mulle uskumatuna, sest seaduse kohaselt on Eestis prostitutsiooni vahendamine keelatud ja karistatav. Kas tõesti avaldavad meie ajalehed sellesuunalisi kuulutusi ja kas tõesti tegutsevad vahendajad sedavõrd avalikult, tundmata hirmu karistamise ees?
Otsustasin asja ise lähemalt uurida. Valisime Kuldsest Börsist välja kolm kuulutust. Kaks neist pakkusid kompleksivabadele naistele tööd Tallinnas, üks Itaalias showtantsutrupis. Helistamised osutusid edukaks.

Töö igati tasuv ja turvaline…

Esimene koht osutus korterbordelliks. Isegi aadress öeldi - Narva mnt 2. Kui helistaja avaldas kõhklust, kas ta ikka saaks nende juurest tööd, kuna on piirvanuse - 30 aastat, ületanud, selgus, et vanus ja välimus ei ole oluline. Töölesoovijalt ei nõutud ka arstitõendit. Üldse oli lahke naishääl igati nõus helistaja tingimuste ja vajadustega kohanduma, pakkudes võimalust ise valida sobiv töögraafik. Kiideti klientide rohkust, kuna naabruses asub Viru hotell. Samuti kinnitati, et töö saab olema igati turvaline. Lõpetuseks kutsuti töötingimustega lähemalt tutvuma.

Teine koht, kuhu helistasime, võis olla eliitbordelli laadne asutus. Sümpaatse häälega meesterahvas pakkus turvalist ja tasuvat prostituudi kohta. Tehti ettepanek kohtuda linnas kohvikus, et kahekesi rahulikus ja intiimses õhkkonnas diskreetselt töötingimusi arutada.

Kolmandal korral arenes pikem jutuajamine Itaaliasse showtantsutruppe komplekteeriva vahendajaga. Kuulutuse põhjal võib jääda mulje, et noortel naistel tuleb Itaalias tegelda tantsimisega. Seetõttu kiitis helistaja oma head füüsilist vormi ja treenitud keha. Selgus, et täiesti asjatult. Ei tööotsija füüsiline vorm ega tantsuoskus mänginud töökoha saamisel vähematki rolli. Hoopis olulisemaks peeti "isikupärast liikumist" - mis iganes see siis ka tähendas. Kuigi tüdrukutel tuleb Itaalias tegelda ka tantsimisega, moodustab tants vaid viiendiku tööajast. Ülejäänud aja tuleb suhelda ööklubi meesklientidega ja ahvatleda neid alkoholi ostma. Selleks tuli lubada ennast vajadusel meestel ka puudutada, ja mitte ainult… Ja kuigi intiimteenuste osutamine pidi olema vahendaja jutu järgi tüdrukule vabatahtlik, siis prostitutsiooni suunas kogu showtantsu märgi all toimuv tegevus arenes. Nii et tegelikkuses on ka kõikvõimalikud showtantsutrupid loodud seksteenuse vahendamiseks.

Uute ja "värskete" naiste järele vajadus suur

Ajalehtedes-ajakirjades ilmuvate tööpakkumiskuulutuste põhjal võib öelda, et prostitutsiooni vahendamine on Eestis täies hoos. Iga päev värbab ligikaudu 30 sutenööri kuulutuste kaudu noori naisi küll Eestisse, küll välismaale seksteenuseid osutama. Vaatamata sellele, et ainuüksi Tallinnas tegutseb hinnanguliselt 2000-3000 prostituuti, on uute naiste järele vajadus suur, sest pikalt selles valdkonnas vastu ei pea. Päevas kümmekond meest teenindav naine on aasta-kahega hävitanud oma tervise, saanud suguhaiguse või isegi HI-viiruse, hakanud narkomaaniks jms. Seda kinnitavad uuringud, mida on läbi viidud teistes riikides ja viimastel aastatel ka meil Eestis. Lugesin hiljuti uuringut prostituutide tervisekahjustustest. Reaalne tegelikkus on üsnagi hirmuäratav, sest tihtipeale prostituute pekstakse, vägistatakse grupiviisiliselt, mille tulemusel nad saavad ränki vigastusi ja isegi eluaegseid tüsistusi.

Legaliseerida või asuda kehtivaid seadusi täitma?

Mida siis ikkagi ette võtta olukorras, kus igapäevaselt toimub sedavõrd aktiivne prostitutsiooni vahendamine? Üks lahendus, mida Eestis juba viimased kümme aastat on pakutud ja mille tuline pooldaja on ka Tiit Toomsalu (vt 04.12.2002, Kesknädal nr 48 " Tule taevas appi, politsei karjub "appi"!"), on prostitutsioon ära legaliseerida. Legaliseerimise pooldajatel on kolm argumenti:
1. Prostitutsioon on igavene = oli, on ja jääb. Pole mõtet võidelda asjaga, mida ei saa välja juurida.
Selle loogika kohaselt ei tuleks võidelda ka varguste, tapmiste jms, mis on inimkonda saatnud. Kas ka legaliseerida?
2. Legaliseerides saavutavat riik kontrolli prostitutsiooni üle, kuna kõik bordellid on registreeritud, prostituutide tervislikku seisundit kontrollitakse, et nad ei levitaks suguhaigusi jne.
Üleüldise kontrolli saavutamise kohta on venelastel hea väljend: metðtat ne vredno - unistamine ei ole kahjulik. Eestis on raskusi, et saavutada kontrolli narkootikumide müügi üle. Ei kujuta hästi ette, kuidas suudetakse äkitselt saavutada kontroll lõbumajade üle. Pealegi, legaliseerimine ei ole andnud oodatud tulemusi Saksamaal ja Hollandis (ainsad riigid Euroopas, kes seda teed on läinud). Prostitutsiooni ei ole saadud kontrolli alla, sest politsei kontrollib vaid legaalseid lõbumaju. Mittelegaalsete asutuste tegevusse politsei ei sekku - ei jätku selleks inimesi ega vahendeid.
3. Kolmas legaliseerimise pooldajate argument on: prostitutsiooni maksustamine toob riigikassasse aastas sadu miljoneid kroone.
Kas ikka tõesti? Kuidas on võimalik kontrollida, kui palju kliente päevas lõbumaja külastab ja milliseid teenuseid kui suure summa ulatuses nad sealt ostavad? Kas selleks koostatakse kliendiregistrid, paigutatakse üles valvekaamerad, hakatakse klientidega arveldama ainult pangakaardi abil? Võibolla tõesti, aga küsiksin vastu, kui palju riik kaotab igal aastal läbi prostitutsiooni? On need sajad miljonid või veelgi rohkem? Milline hind on 3000 prostituudil + teadmata hulgal teistesse riikidesse prostituutideks vahendatud naistel? See hind ei ole ainult kaotatud tervis ja ravirahad. See hind on naiste hävitatud saatus ja purustatud tulevik - sündimata lapsed või lapsed, kellest kasvavad uued narkomaanid, prostituudid, kurjategijad. Sest isegi kui prostituudil on laps, siis kui paljud sellise elukäiguga emadest suudavad kasvatada oma lastest sotsiaalselt väärtuslikke kodanikke?

Teine lahendus prostitutsiooniprobleemile, mida pooldan ka mina, on esiteks asuda täitma kehtivat seadust ehk siis lõpetama prostitutsiooni vahendamine kui seaduserikkumine ja teiseks võtta suund, seadustamaks prostituutide teenuse ostmise keelustamine. See on tee, mille on valinud Põhjamaad, kelle hulka me kuuluda tahaksime. Prostitutsiooniteenuse ostmine on keelatud Rootsis, seda kavandavad soomlased jmt. Norras on vastu võetud eetilise käitumise reeglid, mille kohaselt riigiametnikud loobuvad prostituutide teenuste kasutamisest. Meie naabrid on asunud otsustavalt prostitutsiooniga võitlema. Peale seadusandluse on nende tegevus suunatud paljuski selgitustööle. Maha on võetud paljud illusioonid, mis eksisteerivad ka Eesti ühiskonnas.

Eksitavad illusioonid

Üks illusioonidest kõlab, et prostitutsioon on vabatahtlik. Reaalne elu näitab, et prostituudid on valdavas enamuses ohvrid. Paljusid neist on lapsena või teismelisena seksuaalselt kuritarvitatud. Nende enesehinnang on madal, nad on hea saak professionaalsetele värbajatele. Professionaalne värbaja näitab, et ta hoolib tulevasest töövõtjast. Naine, kes eelnevalt on läbi helistanud või käinud kümneid erinevaid töökohti, kust ta igalt poolt ukse taha saadeti, tunneb, et ta on viimaks ometi kellelegi vajalik. Ta on oodatud, temaga arvestatakse. Seda kõike kogesid ka meie helistajad, võttes ühendust kolme eri vahendajaga.
Teine illusioon kõlab, et prostituudid on perede kooshoidjad. Parem mingu mees prostituudi kui armukese juurde. Armukese pidamine võib lõppeda lahutusega, prostituudi juures käimine mitte. Kahtlen sügavalt, et prostituutide abil on võimalik mõnda perekonda koos hoida. Uuringud näitavad, et prostituutide teenuseid kasutavatel meestel tihtipeale puuduvad lähedased ja usaldusväärsed suhted naistega, sageli ei ole need mehed võrdväärseteks intiimsuheteks üldse võimelised. Nendele on naine vaid tarbeese.

Eestis on viimane aeg hakata väärtustama tütarlapsi ja noori naisi kui tulevasi emasid, mitte kui tulevasi prostituute, kelle pealt riik võiks teenida raha. Alustada võiks kas või sellest, et nõuda prostitutsiooni vahendavate kuulutuste avaldamise lõpetamist ajalehtedes, televisioonis jt. Kontrollida tuleks kõikvõimalike kahtlaste showtantsutruppide jt tegelikku tegevust. Libekeelsed noorte naiste värbajad tuleks avalikustada ja nende valed ning manipulatiivsed värbamismeetodid paljastada.
Kas sellest oleks kasu? Kindlasti, sest juba praegu kurtis üks värbajatest mulle, et kuna on käivitunud naistega kauplemist paljastav kampaania, on paljud tüdrukud hirmunud ja neid on tunduvalt raskem prostituudiks värvata.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)