Eesti riigi kullaauk

Kinnisvarahaidel on kokku ostetud maju, mõisaid, suvilaid, pooleliolevaid ehitisi, hallatakse lausa asumeid. Need aga seisavad kasutamata, tuul käib tühjadest akendest läbi. Sest omanikud olevat pankrotis või vormistavat uusi firmasid. Igatahes redutavad kus iganes, et millalgi päevavalgele ujuda.

Maa ja rahvas on aga ohus – varsti pole raha, et riiki ülal pidada.

Et kõike seda varandust ja lohakust ohjeldada, peab riik midagi ette võtma – ja tegema seda kiiresti. Mitte nii, nagu kõigil neil Eesti taasiseseisvusaastail on juhtunud, – laussulitsedes.

Toon näite. Kui toimub maja, korteri, suvila jne müük, toimitakse nii: kinnisvaramaakler on püha lehm, kes paneb iga tehingu pealt puhtalt taskusse tohutu rahasumma, mille suhtes on müüja ja ostjaga kokku lepitud. Notari juures pannakse kirja teine hind, aga käiku läheb hoopis kolmas variant – selline, mis on kasulik ostjale, maaklerile ja müüjale, aga mitte enam riigile.

Vajame tõehetke!

Kui toimiks tõehetke-protsess, s.t kinnisvara õige hindamine, kindlustustulemi järele. Siis ei saagi objekti osta-müüa suvalise hinnaga, valskuse ja valega, sest nüüd kaasneks riiklik-ülevaatlik kontroll.

Meie õigusriigis küsitakse: kas see on vajalik? Aga see on vajalik! Miks sellist süsteemi pole Eestis rakendatud? Vastus on väga lihtne: kõigil, ka riigivalitsejail endil, on kuskil käpp ja näpp mustas augus sees. Nii talitlebki „riik riigis“ – avalik maffiasüsteem, korruptsioon, mida keegi ei ohjelda. Kõik vaatavad pealt, sehkendavad, valetavad, sahkerdavad, varastavad ennast ja riiki, aitavad rikastuda sulitsejail. Eestlane laulab seejuures: „Eestlane olen ja eestlaseks jään, eestlaseks olla on kuradima hää...!“

Selle peale ei mõtle keegi, et, piltlikult öeldes, käib pidu katku ajal – Eesti on vananev riik. Kuskohast hakkavad varsti tulema pensionid, töötutoetused, pisikeste kasvuraha ja suuremate õpperaha?

Veelkord – riik ei valitse oma rikkusi, mida rahvas on rajanud, vaid laseb korruptantidel neid valitseda varjatult ja varjamata. Nii varasid kui ka seadusi ja riiki ennast!

Mina kui riigikodanik küsin: „Kas me tõestri sellist riiki tahtsime?“ Tahtsime. Aga me ei osanud ette näha, kellele see riik, mis praegu eksisteerib, on kasulik. Kas tõesti riigisulidele, korruptantidele, varastele, pättidele, joodikutele, maanteemõrtsukatele, tööpõlguritele jne?

Tulnud on aeg, kus riik meil enam ei toimi, kui midagi kardinaalset ette ei võeta. Aga Eestimaa helged pead vaikivad – nad ei julge piiksudagi, sest neid, kes julgevad oma arvamuse valitsuse ja riigi kohta välja öelda, peetakse äkki hulluks.

Rahastati lauslollust

Viimase hädaga leiti – tuleb teha Mõttetalgud! Siiani pole keegi julgenud küsida: kes rahastas selle lauslolluse?! Nüüd on mõnelgi Nõlvakul või Mäel suu vett täis, sest see oli järjekordne rahva lollitamise komejant, valimiste eelmäng. Imestan, et isegi Vabariigi President läks sellega kaasa.

Telesaates „Vabariigi kodanikud“ arvasid minuga ühtmoodi vaid kaks saatekülalist – Artur Talvik ja Hardo Aasmäe. Talvikul oli mõttearendus: „Oma mõtetega jooksete vastu seina, sest taga on korrumpeerunud riigivalitsejad, kohalikud võimuesindajad, enda hüvede nautlejad!“

Iga maja ja vald oskaks ise oma lastele liivakasti või mänguväljakut rajada, kui ainult tahtmist on. Häbi oli teles kuulda ja näha, kuidas Viljandi pärimusmuusikaaidas võtsid mõttetalgulised järjekordselt üles jutu Sosnovski putke hävitamisest. Tule, taevas, appi! Kui palju miljoneid veel on vaja, et see Sosnovski katk juba hävitatud saaks?!

Tarvastu mulgid tegid vähemalt käimla valmis – seks puhuks, kui riigirahade kärpimine päris kohutavaks osutub ja hädalistel kõhud lahti lähevad püksirihma pingutamisest.

Kinnisvara kui kullaauk

Eesti riigi kullaauguks võiks olla kinnisvara. Kinnisvaramaksude pealt peaks automaatselt laekuma 10% pensionidele, 4% töötukassale, 10% väikelaste jaoks.

Kes on Eesti hädades süüdi? Süüdlased oleme kõik – kogu rahvas. Sest oleme liiga kaua lasknud kinnisvarahaidel rahulikult ja kontrollimatult tegutseda. Kes on Eesti riigi põhjalaskjad? Kinnisvarafirmad ja pangad? Kes veel?

Riigi suur viga on olnud see, et pole toetatud väikeettevõtlust kui omaette väärtust. Iga töökoht, mille ettevõtja loob, on kuldaväärt, eriti väikeriigis. Sotsiaalmaks on väikeettevõtjaid välja suretamas, eriti kriisiolukorras. Miski on kardinaalselt vale.

Nüüd on häda, et töötuid on üha rohkem. Neist väga paljud ei hakkagi end tööbüroos arvele võtma, sest selle asutuse kasutegur on väga väike; ainus, mis avitab, on see, et tolle asutuse kaudu toimib haigekassa.

Mina üksinda ei ole maailmaparandaja, aga soovin, et Eesti kriisist välja tuleks. Maa ja rahvas olgu oma riiki väärt. Kui riik omi rikkusi väärtustab, siis on see riik ka VABADUST väärt.

RIINA ROSSA, vabariigi kodanik Viljandist

Jaga |