Piirist piirini

ILMAR SULSENBERG,      27. juuli 2005


Praeguse põhiseaduse kehtides jääb Tartu rahulepinguga määratud riigipiir igal juhul kehtima. Uus piirileping lisab sellele veel teise piiri, mis ongi vastuolus põhiseadusega, sest Eestile on kombeks mitte ainult üks president, vaid ka üks riigipiir korraga.

Eesti riigi taasiseseisvumisest alates on meil korduvalt kord kasvava, kord kahaneva ägedusega diskuteeritud Eesti Vabariigi (põhi)seadusliku piiri säili(ta)mise võimalikkuse (või respective võimatuse) üle.
Poliitikute lõputu omavaheline kemplus päädis alles Eesti ja Venemaa vahelise uue piirilepingu meiepoolse ratifitseerimisega. Ehkki minulgi on sellest oma arvamus, pole ma seda seni veel meedia vahendusel avaldanud, sest olen eelistanud niiöelda jälgida mängu. Tundub aga, et pean ilmselt nüüd, parem hilja kui ei iial, ka oma sõna sekkama. Tunnen selleks lausa moraalset kohustust, sest olen ju nii tõlkija, toimetaja kui retsenseerijana aastaid peamiselt just juriidiliste tekstidega töötanud (muuhulgas seadusigi tõlkinud).

Piirileping vastuolus põhiseadusega
Uus piirileping Venemaaga on niisiis sõlmitud, ent sealjuures kahjuks vastuolus Eesti Vabariigi praeguse põhiseadusega. Mingit õiguslikku konflikti on siin tunnetatud juba uue lepingu ettevalmistamise ajal, kuid pigem intuitiivselt, sest pea alati on piirdutud vaid üldiste viidetega põhiseaduse paragrahvile 122. Igatahes pole ma seni ei kuulnud ega näinud ühtki selle probleemi põhjalikumat analüüsi.
Allpool püüan näidata olemasolevat vastuolu niiöelda puust (ja punaseks) ette tehes. Põhiseaduse paragrahvis 122 on kirjas: "Eesti maismaapiir on määratud 1920. aasta 2. veebruari Tartu rahulepinguga ja teiste riikidevaheliste piirilepingutega." Kuidas seda sätet mõista? Ilmselt nii, et meie riigi maismaapiir saab olla määratud vaid samal ajal nii Tartu rahulepinguga kui ka teis(t)e riikidevahelis(t)e piirilepingu(te)ga, ent mitte kas Tartu rahulepinguga või teis(t)e riikidevahelis(t)e piirilepingu(te)ga. See on aga võimalik ainult juhul, kui kõigil neil lepinguil on üks ning ühine objekt – nimelt Tartu rahulepingust (mis seni on teatavasti denonsseerimata) tulenev piir, mida iga hilisem piirileping võib küll näiteks täpsustada või täiendada, kuid mitte kardinaalselt muuta või koguni asendada. Paragrahvi 122 äsja tsiteeritud sätte mõte on, et meie praeguse põhiseaduse kehtides jääb Tartu rahulepinguga määratud riigipiir igal juhul kehtima. Uus piirileping lisaks sellele veel teise piiri, mis ongi vastuolus põhiseadusega, sest Eestile on kombeks mitte ainult üks president, vaid ka üks riigipiir korraga…
Kuna Venemaaga uue piirilepingu sõlmimine rikub meie põhiseaduse paragrahvi 123 sätet "Eesti Vabariik ei sõlmi välislepinguid, mis on vastuolus põhiseadusega", tuleb lähtuda põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse paragrahvist 3 (1), mis sätestab: "Riigikohus tunnistab täielikult või osaliselt kehtetuks mis tahes seaduse või muu õigusakti, kui see on vastuolus põhiseaduse sätte ja mõttega." Nii taastub status quo uute piiriläbirääkimiste avamiseks, mida soovitakse ka Venemaal, kus on samuti hakatud kahtlema sõlmitud piirilepingu õiguslikus vettpidavuses.

Piiri saab muuta juriidiliselt korrektselt
Kas ülaltoodust järeldub, et Eesti piiri ei saa üldse muuta?
Saab ikka! Ent seda peab tegema vähemalt juriidiliselt korrektselt. Põhiseaduse muutmise järel võib isegi vastu oma rahva tahtmist vähemalt viiel väga heal põhjusel või viie väga hea põhjendusega loovutada teatava osa oma territooriumist mõnele (")sõbralikule(") naaberriigile. Nii lihtne see ongi, nagu öeldakse ühes populaarses telemängus.
Kritiseeritava piirilepinguga tahtsid asjaosalised usutavasti küll paremat, kuid kahjuks läks ikkagi nii nagu tavaliselt. Kuidas avatavaid uusi piirikõnelusi pidada, võiks olla edaspidise arutluse teema. Kiirustada nendega kindlasti ei tohi. Loodetavasti saavad pärast järgmisi valimisi meie esindajaiks läbirääkimistel senistest kompetentsemad ja riigimehelikumad poliitikud, kes lähtuvad eeskätt Eesti, mitte aga Venemaa, Euroopa Liidu, USA või pagan teab kelle huvidest. Õnneks oleme veel teel küllaltki küsitavast piirist õige(ma) piirini.
Kas jõuame kunagi selleni? Ei tea, ehk veab.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)