Eesti elust nii ja naa

Venemaa Riikliku Humanitaarülikooli professor Jelena Zubkova oma raamatus „Baltimaad ja Kreml 1944-1953" paljastab massilisi repressioone, mille ohvriks langes Eestis 67470 inimest. Tänases Eestis on elu hammasrataste vahele sattunuid rohkem. Vahe on vaid selles, et tollal küüditati, mõrvati ja pandi vangi, kuid nüüd on olukord niipalju humaansem, et kui töötu ei taha näljasurma ohvriks langeda, siis tuleb tal endal võõrsile siirduda. Sõjaeelses Eesti Vabariigis oli töötus tundmatu termin, koguni võideldi tööpõlgurluse vastu. Valitses töökäte puudus ja Poolast toodi sisse põllutöölisi.

Kunagi laulsid eestlased: „Eestimaa, su mehemeel pole mitte surnud veel!" Seda tõestasid mehed Vabadussõjas, samuti ka Teises maailmasõjas olude sunnil võõras mundris võideldes. Punaväe pealetung 1944. a. Narva all peatati pooleks aastaks ning sel ajal põgenes läände ca 60-70 tuhat eestlast. Härra Ansipi paradiisist põgenejate arv on tunduvalt suurem ja kasvab veelgi. Kadunud on mehemeel - eestlastest on saanud väliskapitali ees lömitav orjakari.

ELMAR HOLLMANN, Kärdla, Hiiu maakond

Jaga |