Ühiselamu omanikud mõnitavad elanikke

M. POOLEN,      26. juuni 2002




Tuhanded ja tuhanded inimesed Eestimaal, selle asemel et muretseda oma pere, oma laste ja riigi käekäigu pärast, peavad päevast päeva maadlema elamuprobleemidega, mis on lahendamatud, sest pole seadusi, mis elanikke kaitseksid, ja pole jõudu, mis ohjeldaks omanik-maniakke. Kesknädal küsib, kas niisuguste meetoditega me liigumegi õnneliku ja turvalise ühiskonna poole? Lugeja ees avaneb järjekordne eesti kodu lugu. Kodust algab mäletatavasti riik.

Tahan kirjutada ühest vanast asutuse ühiselamust, mis asub Tallinnas Katusepapi 23/25. Maja on endise tselluloosi- ja paberikombinaadi ühiselamu, hetkel elumaja. Ehitusaeg 1983-1984. Niisiis üsna uus maja, vaid 17 aastane. Korterid saime sinna tingimusel, et ise teeme kõik siseviimistlustööd ja oma tunnid ümbruse korrastamisel. See võttis veel aasta aega.

Maja müüdi oksjonil koos elanikega

1992/1993 kuulutati kombinaadile pankrot. Tema vara, sh ka meie maja, läks oksjonil müüki. Kombinaadi juhtkonnast mitte keegi elanikke sellest ei teavitanud. Keegi ei pakkunud võimalust korterid EVPdega erastada. Lehes küll müüki kuulutati, kuid enamus elanikest seda ei teadnud. Palju inimesi oli vene rahvusest, aga müügikuulutus ilmus vaid eestikeelses lehes.
Kui mina müügist teada sain, käis mul peast läbi mõte, mis meist siis saab? Kuidas saab meid müüa koos majaga, kus me oleme ise sisetööd ise teinud? Mis küll toimub ja miks nii tehakse?
Kõik oli arusaamatu. Kõige parema tahtmise juures poleks meil kellelgi olnud võimlaik korterit osta, sest ei olnud lihtsalt raha. Meie pere rikkuseks on kolm last ja kogu raha, mis mehega teenisime, läks nende peale. Oleme siiamaani väikesepalgalised. Suure sissetulekuga inimene ju ühiselamus ei elaks.

Erinevate peremeeste käes kaob kord

EVP-de eest erastada oleksime saanud, kuid seda võimalust ei antud. 1993. a augustis ostis maja pankrotivarana AS Ritsikas. Elamistingimused hakkasid halvenema. Ära võeti soe vesi, korterid jäid külmaks ja niiskeks, sest katus laskis läbi.
Kuna maja omanikule midagi sisse ei toonud, müüdi see 1995. a AS Hagelin'ile. Uus peremees polnud eelmisest parem. Elamistingimused ei muutunud. Lapsed jäid pideva rõskuse ja külma tõttu tihti haigeks.
Üüri maksame kõige kõrgema tariifiga. Kuhu raha kõik läinud on, ei tea. Maja korrashoiuks on kulutatud väga minimaalselt. Kui avaldasime omanikule pahameelt, meie nõudmisi ignoreeriti ja meid lausa mõnitati, et julgeme üldse midagi nõuda.
Nüüdseks on meil uus omanik. 2001. aastal ostis meid Hansa Liising ja haldab Hansting OÜ. Esimese hooaja omanik soovis, et ostaksime korterid välja 5000 kr/m2. Keeldusime. Pahandust tuli palju ja haldaja ei salli meid üldse. Ta esitab ainult nõudmisi ja kui me pole nõus neid täitma, annab mõista, et võiksime üldse lahkuda. Suur ülekohus jätkub.

Kuhu küll kõik rahad jäid?

Meie maja võiks olla nukumaja, sest maksame kõrget üüri. Kahjuks näeb ühiselamu välja nagu tondiloss, pime, kõle, räpane, trepikojad akendeta.
Küsin veel kord - kuhu küll meie üürirahad on läinud?
Aasta alguses oli järjekordne müügikuulutus internetis. Me ei ole ühegi omanikuga üürilepingut sõlminud, sest juristid on hoiatanud ohtude eest, mis kaasnevad salalike lepingutega. Meie kohta kehtib alles vana kombinaadi aegne leping. See lõpeb aga järgmisel aastal. Mis siis saab?

10 ametkonda vabariigis ei suuda aidata
Aastate jooksul oleme oma probleemiga pöördunud abi saamiseks väga paljude instantside poole.
1. Tallinna Linnakohus ei rahuldanud hagi.
2. Ringkonnakohus ei rahuldanud meie apellatsioonikaebust.
3. Ülemkohus ei võtnud kaebust läbivaatamiseks. (Kohtutes ei kasutanud me advokaadi abi.)
4. Pöördusime üürnike kaitse ühiskondliku komisjoni poole.
5. Pöördusime Tallinna linnavolikogu esimehe poole (sel ajal Tiit Vähi).
6. Tallinna linnapea asetäitja Piret Lagreküll vastas, et ta ei saa aidata.
7. Lasnamäe linnaosavalitsuse erastamisosakonna juhataja Riho Suurkuuse vastus oli: maja kuulub linnale ja meil on õigus oma korterid erastada, kuid maja kuulub ka aktsiaseltsile, mida tõestab kohtuotsus. Seepärast ta ei tea, kuidas erastamine juriidiliselt õigesti vormistada.
8. Lasnamäe linnaosavalitsuse erastamiskomisjoni esimehe vastus oli: Katusepapi 23/25 maja on Lasnamäe elamute erastamisele kuuluvate majade nimekirjas.
9. Tarbijakaitse vabariikliku komisjoni vastus: ei saa aidata.
10 . Viimane abipalve läks linnapea Edgar Savisaarele. Kantselei saatis materjali läbivaatamiseks Lasnamäe linnaosavalitsusele. Ring sai täis, sest neid vastuseid juba teadsime.

Korteriavaldust vastu ei võeta

Tahtsin panna ennast korteri järjekorda. Avaldust vastu ei võetud. Eluruumi taotlejate järjekorda meid ei võeta, kuna meil on olemas registreeritud elukoht, ja meid lohutati, et eluruumist välja tõsta saab ainult kohtu teel. Hea lohutus küll.
Mind on pidevalt vaevanud küsimus - missugused üürnikud meie oleme? Kelle "asi" me peaksime olema? Kas on kedagi, kes suudaks vastata. Ja kuidas, kellele-millele lootes edasi elada?

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (8)