Piimaring mööda põrguteid

Jaak Mark ei armasta kirjakeelt rääkida, tema emakeel – nagu minulgi – on võru keel. Selles keeles me temaga kõnelemegi, nagu ka kõigi teistega sel piimaringil. Aga et lugejad neist juttudest aru saaksid, tõlgin need kirjakeelde.

Tol ööl vastu laupäeva jäi säng minust puutumata. Magama minna polnud mõtet – Jaak stardib öösel kell 1, mina jälle tavaliselt just siis alles heidan magama.

„Noh, aja ennast üles, hakkame sõitma!” helistab Jaak kümme minutit enne ühte. Öö on selge, aga üsna jahe, termomeeter näitab 9 pügalat sooja. Jaak, olles auto üle vaadanud, on sõiduvalmis. Kapotil on mustad mapikaaned, nende vahel teekonnaleht pealkirjaga „Kagu – Setu ring nr. 5”. Seda nüüd alustamegi.

Algus

Jaak keerab Kasaritsa poole. Tee on tühi. Autol on üleval prožektor, vajadusel on valgusjõudu küll ja küll. Jänes lippab üle tee nii osavalt, et pidurdada pole vaja.

„Jäneseid on palju, rebaseid veel rohkem.”

Näeme tõesti – mitut elavat, aga ka ühte õnnetult hukka saanut.

Piimaringi pikkus on üle 500 kilomeetri; kokku 16 punkti, kust piim peale võtta.

„Kuidas masin vastu peab?”

„Mis ta peab!? Eks sa ise kohe näed, milliseid teid mööda ma sõitma pean. Kogu aeg on vaja parandada. Mis see kõik maksma läheb! Ja nöörivad nagu kuradid! Mul oli piduri juures üht jublakat vaja. Üks teenindus ütles: 12 000 krooni! Vene oma maksaks 1000 krooni. Teisest teenindusest sain kaks tükki 7000 eest. Noh, et üks oleks olnud ainult 100 krooni odavam kui kaks, võtsingi siis juba kaks – teise poole peal tuleks ka nagunii varsti välja vahetada. Saksamaalt tellisid.”

Jaak räägib, mis vahe on sellel, kas sõidad ise või lased palgalisel sõita. On ta sedagi proovinud, aga kogemus sai kurb. Kütet läheb vaata et kolmandiku võrra rohkem. Remondikuludest ei maksa rääkidagi – kes see võõrast autot ikka nii väga hoiab! Oma masin on oma masin, justkui pereliige, hoia ja hellita. Kui sõit läbi, tee või autole pai! Jaak loodab, et poeg Jaanus hakkab talle vahel puhkepäevi andma. Esimesed sõidud on poisil tehtud, saab hakkama küll.

Lasva kant

Jõuame sinna, kus Kuutsemäe OÜ. Mäletan, omal ajal sai siin piima peale laaditud ämbritega! Nüüd on kaks korralikku piimajahutit, ühenda aga voolik külge – ja läheb. Suurem on automaatse pesemisega, väiksema uhub Jaak läbi: „Muidu paakub ära, karjanaistel pärast raskem seda puhtaks saada, mis see paar minutit mul...”

Taimi piimamajakeses on pirn läbi. Tundub, et oleks Jaagul pirn kaasas, küllap ta selle asendaks… Aga Jaagul on auto küljele kombineeritud tuli, mis annab tahapoole valgust.

Juhkamite pool kutsutakse kohvi jooma. Keeldumine ei tule kõne alla. Lihapirukad on tulikuumad. Pereisa pakub konjakit, aga saab aru, kui keeldume.

Viivi Juhkam on Lasva vallavolikogu liige, elupõline pedagoog Pikakannu koolis. Lugejad ehk mäletavad võitlust Pikakannu kooli kinnipaneku pärast – pärast protsessimisi jäi kool esialgu alles. Aga Viivi arvab, et nii väikese õpilaste arvuga pole koolipidamine mõistlik – väikesel koolil ei piisa elujõudu. Kääpal on suur ja palju paremate võimalustega kool. Nagunii toob koolibuss ka praegu lapsed kohale, samamoodi viiks Kääpale.

Pärin, palju neil lehmi on.

„Viis. Paari aasta pärast jätame järele, ei jõua enam.”

Jaak mainib, et viis-kuus aastat tagasi ütlesid nad samamoodi…

Küllap on nii, et kui elu ja tervist on, ei raatsita loomapidamist jätta. Loomad on loomad – kui neid armastad, pole nendest lahkumine lihtne. Ilma loomi armastamata aga on karjapidamine kujuteldamatu.

Viivi-proual on südamel: mis saab meie noortest? Tüdrukud joovad ja ropendavad, poistest rääkimata. Nii mandub see meie elu ju päris ära! Jaak arvab: aastasadu on räägitud, et noored on hukas. Aga pole hullu, küll ka nendest noortest saavad normaalsed inimesed.

Kannatuste rada

Sõidame edasi. Algab kruusatee.

„No näed nüüd! No näed nüüd ise!”

Näen küll, ja tunnen ka. Tee on treppis, suures kõrges autos sarjab soolikad segi.

„Ega seda treppi sõiduautoga nii ei tunnegi. Kui teedeülemused läbi sõidavad, siis arvavad: ah, pole häda midagi! Aga tulgu ükskord suure autoga kaasa! No ja see kuramuse eurokraav – kus nende inimeste mõistus on?! Kui tee on liiva või savi peal, siis ta ju ometi vajub läbi!!!”

Vajub küll läbi. Silmaga näha, et vajub.

Kruusateid sõidame sel päeval palju. Sõidame ja vannume. See on kõige suurem alatus, mis valitsused on läbi aegade Kagu-Eesti rahvale teinud – teed on käest ära, kruusateid ei hoita korras, asfalteerimisest pole juttugi. Tuletan meelde, et kui Savisaar oli majandusminister, suurendati selliste teede hoiuks mõeldud raha kaks korda. Nüüd on lugu hoopis hull – säästukava sööb ära viimasegi lootuse paremale teevõrgustikule.

Jaak räägib saja üheksandat korda mulle nagu lapsele: kui teid korda ei saa, siis tema enam piima vedama ei hakka – autoremont läheb kallimaks, kui vedamisest tulu tuleb. Kui tema piima ei vea, lõpetavad talunikud lehmapidamise. Taluturismiga nad tegelema ei hakka – milline loll tuleb ennast siia tolmutama! Elu sureks Obinitsa, Orava ja Saatse kandis pikapeale päris välja.

Edasi oligi igal pool, kus pererahvaga kohtusime, põhimureks TEED. Halvad teed pole mitte ainult loomapidajate mure – teede tõttu kannatavad siin kõik need, kes veel paigale on jäänud. Lõhutakse karterikaitseid, lõhutakse kumme, mutrid põruvad lahti… Põrub Jaagulgi – paar-kolm korda pingutab neid, et tsistern piimast tühjaks ei jookseks.

„Pütipõhja lõhkusin ära! Noorsoopolitseinik lõhkus karterikaitse ära!... Nuta või naera…”

Jaak seletab, kuidas peaks teed hööveldama: enne tuleks ühelt poolt lükata kruus keskele, siis teiselt poolt, ja siis KOLMAS KORD tuleb keskelt laiali ajada!

„Aga nemad ajavad kahelt poolt kruusa kraavi, ja kogu lugu! Tera hoiavad ka üleval, nii et ainult riivab trepiharju. Hoiavad kütust kokku, selge see…”

Moodsad laudad, aga teed nende juurde kui kirstukaas

Orava valla Hanikase külas võtame piima Aare Rätsepa suurest  moodsast laudast. Kui piimatootmine läheb enam-vähem ja plaanis on seda arendadagi, siis kõige suurem mure on ka siin tee. Lepassaare–Orava tee on piinaline kui põrgutee.

Aare kurdab: lapsi ei saa õue saata – tolm paneb hinge kinni. Nüüd kihutavad siit mööda ka tee-ehituse autod, need lõhuvad päris hullusti.

„Kõigepealt oleks pidanud siin korda tegema selle tee, mida mööda uue tee jaoks kruusa veetakse, ja alles siis uue tee ehitamisega pihta hakkama!”

Elementaarne oleks, et kui tee-ehitajad teed lõhuvad, siis peaks selle korrashoid nende mure olema.

Aare on vallavolikogu liige. Volikogu on kõigisse asjassepuutuvatesse ametkondadesse ja ministeeriumisse ja Riigikogu majanduskomisjonile ja kuhu kõik veel musttuhat kirja saatnud. Nende kirjadega saaks juba tee ära sillutada. Asi aga pole paremaks muutunud.

„Nüüd pole ju õieti kellelegi kaebama ka minna! Vanasti läksid parteikomiteesse, see lõi korra majja, aga kus sa nüüd lähed? Ilvese juurde või? Kas seegi aitab?”

Aare ei ütle Jaagu selle arvamise peale enam midagi, rehmab ainult käega.

Sõidame edasi.

„Sa vaata – teisel mehel pole vannituba ka nii ilusti ja korralikult tehtud!” kiidab Jaak Heldur Tuule piimajahutusruumi.

Nii ta on. Küllap ka selle eeskujuliku piimajahutusruumi eest sai Tuule farm 2005. aastal E-Piimalt „tegija farmi” nimetuse. Farmis on 25 lehma.

„Aitab küll, lõpetan ära! 15 aastat olen rüganud – mis ma olen saanud? Infarkti ja haige jala!” on peremees ise väsinud ja tundub, et ka tülpinud.

Aga kõik on nii filigraanselt ja oma käe järgi välja ehitatud, kõik paremad päevad on tal siia sisse pandud…

„Ei nad lõpeta! Jätkavad, kuni kord lehma taha maha kukuvad. Olen neid näinud küll. Ja on neid niimoodi lõpetanud ka…” arvab Jaak.

Piusa kandis on jälle põhjust eurokraave kiruda. Tee on küll asfaltkattega, aga kitsas, ja järsk eurokraav algab just teeservast. Sealt, kuhu vastutuleva auto puhul oma auto peab juhtima. Siililegi selge, et sellise teeserva alt vajub pinnas kraavi, ja auto läheb sama teed.

„No ütle, kus on nende inimeste mõistus?! Tee nagu surnukirstu kaas!”

Arvan: kraavi olemasolu nõue või kraavi kalle võib küll olla euronõue, aga kindlasti mitte see, et sõidutee ja kraavi vahele sentimeetritki ruumi ei jää.

Kasulikud kilomeetrid

Võtame suuna Tartu peale, sealt edasi Põltsamaale kombinaati. Ligi sadakond kilomeetrit üsna head teed. Mis seda mööda viga sõita! Aga Jaagule ei anna rahu asja majanduslik külg.

„Ja kujuta nüüd ette, et umbes sedasama minu piimaringi sõidavad veel kahe kombinaadi autod! Üks farmer teeb lepingu E-Piimaga, tema naaber Põlva piimakombinaadiga, kolmas talunik kellegi teisega. Mõtle, kui lihtne oleks mul praegu see koorem näiteks Põlvas maha panna – oma paarsada kilomeetrit võidaks! Eks need kombinaadid võiks ju pärast omavahel ise arveldada. No oleks ju kasu kõigil: kombinaatidel kulu vähem, piima omahind läheks ka odavamaks… Aga mis mul – minule makstakse kilomeetrite pealt, nii et need on tegelikult minu kõige kasulikumad kilomeetrid: hea tee ja raha jookseb!”

Ega raha nii palju jooksegi – 12.70 kilomeetri pealt. Tallinnas võtab taksojuht juba umbes sama hinna.

Kombinaadis

Kui kella 9 paiku Põltsamaale jõuame, on tsisternis 12 tonni piima. Kombinaadis pole autode järjekorda, saame kohe ette.

„Näed, sellepärast ma nii vara alustangi! Paar tundi hiljem oota siin juba tükk aega, enne kui löögile pääsed!”

Rõõmsameelne Sirje Kuusmik võtab Jaagult piima vastu.

„Siin kombinaadis on kõik inimesed lahked ja sõbralikud, mitte nii mornid nagu mõnes teises. Olen neid kombinaate küll näinud.”

Kui talvel mulle kombinaadis põhjalik ringkäik tehti, võisin selles ise veenduda.

Jaak viskab paar nalja – muhe mees, nagu ta on. Laheda jutu ja abivalmi käitumisega. Ju seepärast teda kõik piimaringil kohatud inimesed austavadki.

Jaak on vaagnatäie tikuvõileibu kaasa võtnud, kostitab mindki. Kuni piim mahutitesse voolab, sööme.

Tühjalt me tagasi ei sõida – Riina Sabalisk tellis Oravale tsisternitäie vadakut. Temal silotegemine pooleli, vadak istub sinna hulka häbemata hästi. Paari tunni pärast oleme taas Oraval.

Riina on tujust ära. Karjak kukkus jooma, nüüd peab tema töö ka ära tegema. Aga silotegemine on pooleli – siin kuluvad kõik inimesed ära. Abikaasa Kalev tulebki heinakoormaga, laotab selle siloauku.

Kalev on elupõline metsamees. Alustas metsavahina, siis vedas metsa. Kõik mõeldavad juhiload on tal olemas, anna ükskõik milline masin ette! Kolm poega, kaks tütart. Pojad müttavad samuti masinatega.

„Tule minu kabinetti ka!” kutsub Kalev mind oma traktori kabiini. On tõesti kabinet: konditsioneer, raadio, kaks kompuutrit...

Kahju, et pole aega heinamaale kaasa sõita, nagu Kalev kutsus. Nüüd saan aru, miks tal pojad juba maast-madalast traktorirooli kipuvad.

Tööpäeva lõpp

Kell kolm lõuna ajal oleme tagasi Rõuges.

Jaan küsib, kas sain nende inimeste tööst ehk ka mingit aimu..

Sain. Kui saaks neid kas või kröömikesegi aidata… Jälle helistada Kagu-Eesti teedevalitsusse, nagu mitu korda varem olen teinud? Nad on seal ju toredad inimesed – selleks korraks saadavadki höövli välja, nädalaks ongi tee parem. Aga saan neistki aru – kütus on kallis ja raha on vähe.

Kas õnnestub valitsusele selgeks teha, et Kagu-Eesti arengupiduriks on tolmavad ja treppis kruusateed? Aga valitsus unistab neljarajalisest Tallinna–Tartu teest ning kui ministrid kord aastas ka Võru- või Põlvamaale jõuavad, siis selleks puhuks on teed kenasti siledaks hööveldatud…

Luban Jaagule ja külameestele, et kirjutan sellest kõigest loo ajalehte. Ajakirjandus on ainuke, millega poliitikud veel enam-vähem arvestavad. Ajakirjandus on poliitikule maine ja valijate hääled. Ajakirjandus ja massimeedia – see on tänapäeval vaata et tõhusamad, kui oli nõukaajal parteikomitee.

Nii et loodame kõige paremat!

TOIVO TOOTSEN, ajakirjanik, Riigikogu liige

Jaga |