Nädala juubilar KRISTJAN PALUSALU 100

Oma fenomenaalse võiduga läks Palusalu, kelle sportlasetee jäi nii üürikeseks, igavesti nii Eesti kui ka maailma spordiajalukku. Eesti ajalukku jäädvustus ta aga rahvuskangelasena.

Kui Berliini olümpiamängudel kaks maadluskulda võitnud Palusalult 1964. aastal tema austamisõhtul päriti, kuidas ikkagi selline suur võit tuli, vastas suur maadleja, kes polnud suur jutumees, et võit tuli väga lihtsalt – oli vaja vastased ära võita. Ja tüki aja pärast, kui ta nägi, et oodatakse pikemat selgitust, lisas ilmset kimbatust tundes: võit oligi käes... Selline vastus kutsus esile heatahtliku naerukahina.

Et vastased olid oma maa kõige tugevamad, mõni lausa hirmuäratav, sellest ei ühtki sõna. Kes nad siis olid? Tuletame meelde: tshehh Klapuch, kes sai hõbeda, rootslane Nyman, shveitslane Bürk, austerlane Schöll, rumeenlane Condorossy, ameeriklane Dunn, prantslane Herland, türklane Coban, sakslaste ebajumal Hornfischer, soomlaste lootus Nyström. Palusalu oli aga uustulnukas, olles treeninud olümpiamängudeks vaid aasta. Kes nüüd ei teaks, kuidas tookord tribüünidelt hõigati: “Palusalu, anna valu! Palusalu, anna valu!”

Nii tema kui ka teiste kuulsate eesti raskejõustiklaste Lurichi, Abergi, Jaago, Hackenschmidti jt eeskuju oli nii nakkav, et maadlusseltse tekkis hulgaliselt üle kogu Eesti.

Aga nii toredat päeva kui oli olümpiakangelase vastuvõtmine Balti jaamas aastal 1936, pole Eestis teist vist olnud!

Inimesena äärmiselt tagasihoidlik, aus ja heatahtlik, hell karukäpane abikaasa, hoolitsev isa pojale ja tütrele. Minulegi on saanud osaks õnn oma elus temaga kokku puutuda, isegi ühe katuse all elada.

Oli aeg, mil oma lapsi teise linna õppima saates vahetati korterist üks tuba. Juhtus nii, et Palusalu tütar tuli õppima Tartu Ülikooli, meie õega aga läksime õppima Tallinna. Meile anti tuba eramus, mis asus Paldiski mnt 35. Ega me tookord adunud, kelle juurde sattusime! Teadsime küll, kes oli Palusalu, sest isal oli kodus madratsi all peidus kaks raamatut – “Vabadussõda” ja “Berliini olümpiamängud”. Palusalu tookord ehitas oma maja, käis pärast päevatööd Meriväljale. Praegu elab seal teatavasti tema tütar Helle, kes muide on väga sarnane oma isaga. Seevastu Palusalu poeg on pikk ja vibalik, emasse. Kord poja sünnipäeval kutsuti meidki pidulauda, kuid meie punnisime vastu, ja siis haaras äkki Palusalu mu õe sülle ja istutas laua taha. Sealsamas aga nagu häbenedes oma vallatut tegu... Tema heasüdamlik nägu ei lähe mul meelest, meenub tema hääl…

Palusalu poseerimisest kunstnikule Pronkssõduri jaoks sain teada „aprillilahingute“ aegu. Siis, kui tema tütar pöördus üldsuse poole: “Jätke isa rahule!” Ja kui paljud, kes Palusalut tundsid, hõikasid mõttes: “Mida te, juudad, teete!? Keda rebite maast ja peadpidi õhku tirite!?” Aga kus sa sellega! See oli jälle nagu hääl kõrbes!Ära rüvetasid need võimuhullud ka meie kalli rahvuskangelase. Nüüd jääb veel oodata, kuni sinna kohale Tõnismäel mõni kõle kasiino kerkib.

Sai ju Palusalugi tunda, mis on Vene vangilaagrid. Kunagi juhtus mulle ajakirjast „Ogonjok“ silma artikkel Siberi lastejoonistustest. Ühe väikese vene tüdruku joonistusel oli kanderaamil mees, peaaegu skelett, ja pildil allkiri: ”See onu võitis kaks kuldmedalit, aga nüüd on ta nii nõrk, et ei suuda kõndida.” Selles et Palusalu imekombel ellu jäi ja Eestisse tagasi tuli, on mängus küll saatuse sõrm… Üheks tema “süüks” oli pandud ka see, et vana hirmus Hitler isiklikult surus Berliinis Palusalul kätt!

Kuigi Palusalu ei rääkinud kunagi oma võitudest ega sellest eesti ajast, kujutan selgelt, millise näoga, kui heldinult oleks see suur ja tugev mees vaadanud sinimustvalge taasväljatoomist! Hea, et tema silmad ei näe enam meie praegust elu…

Üle Eesti läksid tol ajal noored mehed selle kuulsa eestlase eeskujul maadlusmatile – noorus oli sportlik ja tugev, hingelt ja vaimult. Küll oleks vaja selliseid inimesi praegu!

Kallid noored, täies elujõus inimesed, jätke asjadekultus, looduse ja oma hinge reostamine! Tehke Palusalule järele – muutke kodumaa elu südamlikumaks ja tervemaks!

Jaga |