Inimesed mõistavad kohut Eesti poliitika üle

EDGAR SAVISAAR,      20. oktoober 2004


Kõne Tallinna linnavolikogus 14. oktoobril
Eilsel pressikonverentsil (13. oktoobril) küsis üks ajakirjanik, kas linnapea ja linnavalitsus ei tahaks ise enne umbusaldust tagasi astuda. Ma küsisin vastu: Aga miks me peaksime?
Linnaelanikud on oma linnaga rahul – praeguse koalitsiooni valitsemise ajal on linlaste arv kasvanud rohkem kui 30 000 inimese võrra, meenutagem, et enne meid linlaste arv järjest langes. Kuna inimesed on oma linnaga rahul, siis on ka linna valitsenud erakondade reiting stabiilselt kõrge – miks me peaksime sellises seisus tagasi astuma?

Ma ei arva, et teie hulgast keegi usuks seda juttu, mida on räägitud umbusaldusavalduses. Me kõik saame suurepäraselt aru, et see paber koostati vaid vormi täiteks. Selle sisuga pole kuigi palju vaeva nähtud.
Rääkisin paari päeva eest ühe umbusaldajaga, kes püüdis mind lohutada, et see hääletamine siin saalis ja sellele järgnev olevat ju vaid mäng. Selles aga meie põhimõtteline vahe ongi, sest mina ei arva, et see on mäng!

Miks ma tulin 1996. aastal Tallinna linnavolikogusse ja jätkasin siin kandideerides 1999. ja 2003. aasta valimistel?
Siis ei olnud ju Tallinnas veel sünnitoetusi, toetusi pensionäridele, kooliminekutoetusi, tervet praegust sotsiaaltoetuste süsteemi. Siis polnud linnas ka sotsiaal- ega munitsipaalmaju. Linna elamuehitusest ei julgetud isegi rääkida. Siis polnud meil ettevõtlustoetusi ega stardiabi ja linn ei pidanudki töökohtade loomist oma asjaks. Linn tegi otsuseid, mida ei täidetud, otsuste tagamiseks polnud ka veel munitsipaalpolitseid.
Nüüd on kõik see ja veel palju muud siin linnas olemas. Seepärast see linn ongi mulle meeldima hakanud.

Mul oleks teile palju öelda, kuid viie minutiga jõuab vähe. Ja võib-olla see polegi peamine, millest rääkida jõuan.
Mul pole midagi ette heita Res Publicale. Tõnis Palts on mõne aasta eest läbi elanud peaaegu sama, mida mina täna. Nii, nagu mulle öeldi seekord, et eelarve ei sobi, kinnitati Paltsule toona, et tema laenukava ei sobi. Kuigi kumbagi polnud umbusalduse ajal olemaski.

Ma ei teagi, kelle reeturlikkus on hullem – Reformierakonna või nende inimeste oma, kes Keskerakonnast ära jooksid.
Minult on küsitud, et miks jätsime pärast eelmisi valimisi Reformierakonnale valitseda pool linna, kuigi häälte järgi oleksime saanud hakkama ka nendeta. Arvasime siis ja leian ka täna, et linna tasakaalustatud juhtimine on demokraatlik ja see tagab stabiilsuse. Nii oli reformierakondlastele lubatud juba enne valimisi ja me ei soovinud oma sõna murda.

Seekordsete ülejooksmiste omapäraks oli, et meelemuutused tulid nagu välk selgest taevast – nii Reformierakonna kui meie endiste fraktsioonikaaslaste puhul. Siinkohal avaldan tunnustust ajakirjanikele, kes ülejooksmise võimalusest juba mitu kuud tagasi kirjutasid. Siis ma ei saanud neid uskuda – inimesed vaatasid mulle siira pilguga silma ja kinnitasid, et see pole tõsi. Tegid ühisavaldusi ja andsid sellele allkirju. Ärajooksmiste eel ei avaldatud mingit rahulolematust ega antud ka muid signaale.

Saan aru neist inimestest, kes poolt vahetades püüdsid lahendada oma isiklikke väikesi probleeme: saada tulus töökoht või seda säilitada, saada natuke raha või hüvitada oma kulutusi. Kõigil on pered ja toimetulek tänases Eestis on keeruline. Mõistan ja andestan neile. Minul enesel pole töökoha leidmise probleemi, minul on kindlasti lihtsam kui mõnel teisel inimesel siin saalis.

Mäletate eeposest, et Kalevipojal lõi jalad alt tema enda mõõk. Ka minu umbusaldamisel on täna kaalukeeleks saanud inimesed, kes jõudsid siia saali mulle antud häältega. Või on varem tulnud poliitikasse minu abil.

Ja ma tahan teile õpetuseks öelda: nemad küll pole minu üle kohtumõistjad. Te keegi ei ole. Teie võite ainult hääletada ja mind ametist vabastada, ükskõik, kas selleks on põhjust või ei ole. Kuid kohtumõistjad on inimesed seal väljas. Ka need, kes võib-olla ei teagi, kus õieti asub see Tallinna linnavolikogu. Ning küll nemad mõistavad kohut minu üle, teie üle ja kogu selle Eesti poliitika üle.

Teie aga – tehke oma töö! Ega ma ei arva, et suudan teid kuidagi ümber veenda. Kuid vasakule saalipoolele ütlen – täna ei ole kaugeltki viimane päev Eesti poliitikas. Igal oinal on oma mihklipäev. Mitte ainult Tallinna linnapeal.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (45)