Kaalukeel (6): Valijameeste moosimine

Heiki Kortspärn,      05. aprill 2006


Veel enne, kui ajakirjanduses valijameeste nimed avaldati, muutusin ühtäkki väga vajalikuks persooniks. Nii üks kui teine prominent soojendas üles aastatetagust, jahtuda jõudnud tutvust. Käis kompamine ja kaugtöötlemine. Jagasin selle lennult ära ning mängisin mõnuga kaasa.

Mida päev edasi, seda huvitavamaks läks. Olgu järgnev meenutus väikeseks spikriks tulevaste presidendikandidaatide promojatele. Et ei korrataks vigu, mida valijamees vägagi pahaks võiks panna ja, mis veelgi hullem, – võiks valijamehe valikut kallutada-muuta.
Erakonnad saatsid igale valijamehele kirja, milles vastava partei presidendikandidaat tutvustas ennast, võttis mõne lausega kokku oma tulevikunägemuse ning soovis head valimist.

Mida tegid Mõõdukad? Sulaselget haltuurat! See, et ma hommikupoolikul sain Tarandilt videokasseti koos kirjaga, õhtupoolikul aga teatas Tarand oma loobumisest, oli väike häda. Poliitikas võib ju vahel niimoodi juhtuda.
Aga see kiri ise ja videofilmike!..
Kõigepealt kiri. Alustuseks olid mõned ütlemised kuulsatelt inimestelt, seejärel nimetu pöördumine "Lugupeetud valijamees...". Kõik ülejäänud presidendikandidaadid ootasid, kuni valijameeste nimed olid lõplikult selgunud, ja alles siis saatsid kirjad ära.
Kirja lõpul oli pisikene, vaevuaimatav, kehvast koopiamasinast tulnud Tarandi pilt ning, mis mulle eriti solvav, – koopiamasinast tulnud allkiri. Kõik muu võis ju olla koopiamasinast tulnud, kuid allkirja pidanuks Tarand ikka igale kirjale ise kirjutama. Mitusada allkirja? Täpselt nii!
Olgugi et valijamees oli ja on tavaliselt "maakas", tahab temagi, et temaga vähemalt mingilgi määral arvestataks. Ehk oli süüdi presidendikandidaadi suur sõprus alkoholiga, millest kuluaarides päris avalikult räägiti? Olin tookord üpris veendunud, et suhtumisega "matsidele kõlbab küll", kaugele ei sõida. Eksisin! Tarand sõitis hiljem päris kaugele – Brüsselisse.
Tarandi käest videokasseti kingituseks saamine oli omajagu tähelepanuväärne sündmus. Langesin lõksu ja asusin huviga vaatama. Filmiga "Otsime presidenti" oli tõesti vaeva nähtud, kuid minule ta "peale ei läinud". Konsulteerisin hiljem teistegi valijameestega: nemadki olid pettunud. Ilus film, ilusad ja päris head näitlejad, aga tunnet ei ole. No ei ole tunnet, löö või maha! Kuidagi piinlik oli, ja omamoodi kahju Tarandist.

Keskerakond (Kreitzberg) kirjutas enam-vähem normaalse kirja ja tsiteeris päris asjakohaselt Tammsaaret. Ja pöörduminegi oli nimeline, kuid minu puhul veaga: ümbrikule oli kirjutatud õigesti Heiki Kortspärn, kirjas oli trükitud Heiki Korstpärn. Mul on raskevõitu perekonnanimi, aga mis siis? Kas nõuan palju, et minu nimi oleks õigesti kirjutatud? Isegi sel juhul, kui mu isa oleks pärit Madagaskarilt ja mu perekonnanimi oleks näiteks Ravelomanantsoaligumatsunomekiruplontsea.

Isamaalased olid vaeva näinud ja valijamehe tähelepanu võitmiseks raha kulutanud vist kõige rohkem. Kõigepealt sain posti teel vihiku "sildade ehitamisest". Oli tunda, et akadeemiline rahvas oli "maaka" heaks natukene vaeva näinud ja vihiku sees olev jutt oli võimalikult lihtsasse, arusaadavasse keelde pandud. Mina siinkohal küll ei nurise. Ka kiri oli asjalik, lakooniline ja varustatud Tulviste allkirjatempliga.
Vahetult enne valimisi kutsuti mind kohalikku sidejaoskonda, kus anti allkirja vastu ning passi ettenäitamisel kätte klantsköites ja arvatavasti kallihinnaline Tulviste raamat „Vademecum".
Ei oleks mina seda raamatut ise ostma hakanud. Aga läbi tuli see lugeda. Esiteks juba sellepärast, et mitte solvata raamatu saatjat, mis sest, et saatjal oma kindel tagamõte oli. Teiseks sellepärast, et haritud inimese mõtteid on alati huvitav lugeda.
Võib-olla oli selle raamatu saatmine investeering tulevikku? Poliitiline ettenägelikkus? Ei või iial teada, kes viie aasta pärast valijamees on. Äkki olen jälle mina? Ja pooldan Tulvistet? Mine tea ... Ja kui valijamehi enam kunagi tarvis ei lähe, on Tulviste raamat mind mõnevõrra harinud. Aitüma talle selle eest!

Muideks. Ka Arnold Rüütlilt oli ilmunud raamat "Tuleviku taassünd", kuid mulle kingiti see alles ühel tänuõhtul pärast presidendi valimist. Meile hõigati justkui pidulauda trüginud kontvõõraile: "Kes veel pole saanud Rüütli raamatut?!" Nagu selgus, oli minusuguseid "äraunustatuid" pool tosinat. Kahetsen tänaseni, et käe tõstsin. Õigem olnuks mul see raamat juba poest osta ...

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)