Muinasjuttude asemele tasakaal

HELLE KALDA,      09. oktoober 2002




Vanaema muinaslugudes lapsepõlves uskusin heasse Lumivalgukesse ja kartsin kurja hunti. Muinasjutt oli elust tõelisem, ilusam, võimalusterohkem. Koolis tulid uued muinasjutud eeskujulikust Volodjast ning ülitargast Juhist, keda austasid nii vaenlased kui sõbrad. Aastad on möödunud, kuid muinasjutuvestjaid on jagunud kõigil aegadel. Sageli inimesed ootavadki, et tõde looritataks muinasjutu rahustavasse vormi. Lihtsustatud stereotüübid aitavad tunda end targa ja asendamatuna.
Nii pakuvad pooltõed võimaluse reaalsusest põgenemiseks. Ent nagu ülemanustatud ravim halvendab enesetunnet, saabub küllastus ka primitiivsetest seletustest ning maailm, mida on harjutud võtma mustvalgena, nõuab ühtäkki oma päevadesse värve. Nii on oma hinges nägijaks saanud ka eestlased viimastel aastatel, kui lubaduste roosamanna tõotas meile helget tulevikku euroliidus, tegelikkuse halastamatu karmus aga sundis loobuma hädavajalikustki. Kas suudame muinasjutust ärganutena säilitada tasakaalu?
Sügis 2002 on avanud paljud silmad, hindamaks elu ennast. Seda peegeldavad erakondade reitingud, mis näitavad selget poolehoidu neile, kes ei jutlusta egoistlikke teooriaid, vaid tegelevad rahva argivajaduste tagamisega.
Keskerakonnast maalitud müüt on töötanud aastaid selle nimel, et inimesi meist eemale peletada. Meedia püüab kord kätteõpitud liini jätkata, ent aeg on teine. Keskerakond on suutnud vastata ootustele, mida temaga seostatakse. Kaalutletult oma põhimõtteid rakendades oleme hoidnud koalitsiooni suuremate lahkarvamuste eest.
Kesk- ja Reformierakonna valitsuses on vaid neli naisministrit. Ei usu, et see väljendab tänases Eestis naiste potentsiaali riigiasjades kaasa rääkida. Kindlasti oleks valitsuse otsused inimkesksemad, kui kabinetis valitseks sooline tasakaal. Perekond, kus otsustab vaid üks pool, kisub kiiva.
Eestis tundub loomulik, et valusa lahutuse järel tuleb naisel taotleda alimente ning otsida jõudu nende kättesaamiseks. Riik unustab nõrgema. Kuid emade ja lasteta muutub mõttetuks ka riik ise.
Inimest säästev reaalpoliitika ei saa teostuda päevapealt. Tallinnas võib esimesi vilju näha elamuehituse hoogustumises, soojuse ning vee hinnatõusu peatamises. Eestil on lootust luua oma koht arenenud sotsiaalpoliitikaga riikide hulgas. Küllap jõuame ükskord ka Skandinaavia kultuuriruumi. Selleks peame aga enestes võitma egoismi ja rumaluse. Ühiskond peab vabanema jõhkruse imetlemisest ning arenema staadiumi, kus väärtustatakse jõudu, mis kaitseb nõrgemat. Moraalitu arusaam, et uppuja päästmine on uppuja enese asi, sobib bütsantslikku kultuuriruumi, mitte meile.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (6)