Raha paneb sulased kaklema, peremehed mõtlema

RIIVO REEN,      27. veebruar 2002




Ajakirjanduse räiged rünnakud on alati ebameeldivad. Seda kahtlemata neile, kes otseselt tule alla jäävad. Aga ka neile, kellele pealesunnitud küündimatus on lihtsalt harjumatu. Aga selline on meie tänane kultuuripilt.

Kujunevate vastuolude ja kontrastide kirjus koosluses nõuab räuskavas stiilis endale rohkeid õigusi ka sahkerdav sulasementaliteet. Nii oli see siis, kui kurjal häälel nõuti elektrijaamade erastamist, ja nii on see nüüd, kui värskele sotsiaalministrile seatakse tingimusi ametis jätkamiseks.
Seekord on ajakirjandus energilist tähelepanu ja rohket leheruumi pakkunud ravikindlustusseaduse eelnõule. Täpsemalt selle ühele konkreetsele 43. paragrahvile. Kogu särav omapära seisneb seekord selles, et teravat vaidlust pole põhjustanud seadusesätte sisu, vaid vorm. Õigemini selle paragrahvi muudatusettepaneku omandivorm, millega arvatakse kaasnevat teatud liiki autori- või omanikutasu.

Põhiküsimus: kes kehtestab piirhinna?

Raha paneb sulased kaklema, kuid peremehed mõtlema. Miks peavad need, kelle tervist ja rahakotti tulevase ravikindlustuse seaduse kohaselt hakatakse mõõtma, saama oma kohustustest aimu alles siis, kui kõik seaduse rattad on juba käima lükatud ja tuleb seista karmi tegelikkuse ees? Et kas maksad või astud kõrvale ehk järjekorda, olgu siis määratud või määramata ajaks.
Ravikindlustusseaduse eelnõu paragrahv 43 on küllalt oluline patsientide seisukohalt, sest siin on soovitud kindlaks määrata konkreetsed hinnamäärad ravimisoodustustes, sealhulgas ka problemaatilise referentshinna osas. Esitatud muudatusettepanekute põhjal peaks aga antud määrad kehtestama hoopis sotsiaalministeerium.
Kes peaks siiski hinnaküsimusega tegelema, kas sotsiaalministeerium lähtuvalt oma sotsiaalpoliitikast (patsientide soovist, riigi võimalustest) või haigekassa, täpsemalt avalik-õiguslik organisatsioon, lähtudes oma eelarvelistest võimalustest ehk majanduslikest tingimustest või äriplaanist, mis muidugi ei pruugi elanikkonna vajadustega üldse haakuda.
See on põhimõtteline küsimus, millest tuleneb lõpuks ka hindade kontrolli mõte.
Juhul, kui konkreetsed hinnad määrab kindlaks ravikindlustuse seadus, tähendab see ühtlasi ka Haigekassale konkreetse majandusliku (äri)tulu seadustamist ja seda mitte omateenitud tulu, vaid riiklikult kohustusliku sotsiaalmaksu arvel. Sellest probleemist püüab ministrit ründav meedia kahtlemata hoiduda. Ent "komistab" teise probleemi otsa.

Valetab Äripäev või Haigekassa

Teatavasti on Haigekassa kehtivatele seadustele tuginedes pidevalt rõhutanud, et nemad ei ole meditsiini finantseerijad. Ometi teatab 6. veebruari Äripäev artiklis "Oviiri seaduseparandus piirab ravijate palgatõusu", et seaduseparanduse jõustumine võtaks ära 20 000 arsti, õe ja sanitari lootuse palgatõusule, millele loodeti 80 miljoni krooni ulatuses katet kokkuhoitud ravimikompensatsioonidelt. Ja juhul, kui nende palgatõus siiski aset leiaks, pikeneksid selle arvel oluliselt eriarstide juurde pääsemise järjekorrad.
Huvitav, kellele ja millistel tingimustel on haigekassa ikkagi andnud taolisi lubadusi ja siiski nõustunud võtma endale meditsiini finantseerimise rolli? Kes nüüd siis antud juhul valetab ja rahvale puru silma puistab? Või on see hoopis lugupeetud majanduslehe enda bulvaripoliitika, millest oleks võinud ju hoiduda. Võimalik, et sellistel nähtustel ongi tänases ajakirjanduses oma kindel osa.
Seda muide on pakkunud välja juba viidatud ÄP numbris konkureeriva lehe ajakirjanik, kommenteerides ÄP lugejate arvamusi - "Väheintelligentne", "Liiga must-valge maailmapildiga", "Reporteritega pole mõtet rääkida, sest nad ei saa millestki aru!" Aga samas - "Vaat, kus panid!"
Tõepoolest, nii nad muudkui "panevad".

Kallis vedur on, raudteed pole

Tegelikult aga on vaja sellist ajakirjanduslikku pinda, kus asjast huvitatud inimesed, sealhulgas oma ala spetsid saaks avaldada erinevaid arvamusi antud eelnõu osas. Miks ei võiks näiteks seda tühikut täita ka Kesknädal.
Tekkinud on omapärane olukord - Haigekassa seadus on olemas aga vastavat ravikindlustuse seadust pole. Teisisõnu, ilus ja kallis vedur on olemas ja valmis vedama kallist ravikindlustuse kaupa, kuid sobilikku raudteed, mis võimaldaks nii hinnalise kauba häireteta vedu, veel ei ole vastu võetud.
Raha võimu ei saa loomulikult alahinnata, kuid on oluline vahe, kas seda võimu ohjab peremees või sulane. Seetõttu on ministril kahtlemata õigus - inimesed vajavad ravi ja seda vastuvõetava hinna eest. Kuid hinnad peaksid alluma peremehe kontrollile, mitte vastupidi.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)