![]() Mõttekäik netiavarusteltDelfi kommentaator, 13. november 2013Olenemata riigikorrast tekib alati ühiskonnas kolm omavahel alatises vastuolus olevat klassi: kõrgklass, kes ei kavatse võimust loobuda; keskklass, kes tahab ise võimule pürgida; alamklass ehk proletariaat, kes tahaks kehtestada „vendlust, võrdsust ja vabadust". Kõrgklassi ainus huvi on püsida võimul, mistahes meetoditega. Eestis on selleks näiteks valimisseadus, mis ei võimalda lihtsalt kedagi teist rahval valida. Kui keskklassist (mida Eestis eriti pole) ei teki võimekat pealekasvu, mis kõrgklassi asendaks, siis jätkub peaaegu diktaatorlik, elitaarse grupi käes olev võim. Proletariaat, keda on 85%, ei oma aga mingit muud soovi, kui normaalselt elada - mistahes riigis. Just sellepärast diktaatorid sulgevad alati riigipiirid, et proletariaat jalga ei laseks, sest kui ei ole ühtegi orja, pole ühtegi peremeest. Kusjuures proletariaadile võib anda isegi sõna- ja mõtlemisvabaduse, sest - nad ju lihtsalt ei oska mõelda ja keegi neid ei kuula niikuinii. Ja kindel on ka see, et proled hääletavad jalgadega ka edaspidi massiliselt. Mida rohkem kinnistub juhtkonna võim, seda rängemad on tulemused rahvale, suund on alati üks - tekib eliit, kes ei soovi oma võimust loobuda mingi hinna eest. Tekib diktatuur, siis tulevad jälle sõjad diktaatorite vahel. Nii on see alati olnud. Obama omab õigust terve Senat üle lasta, Eestis omab Vabariigi Valitsus õigust terve rahva tahet ignoreerida, Putin on Jumal Venemaal jne - nii tekivad lõpuks ikkagi diktaatorid, ja siis läheb jälle madinaks. See kõik kordub ja kordub ja kordub eri variatsioonides, aga põhiolemuselt taas. Eesti on aga kahe mõjuvõimu vahepeal - selletõttu see meie skisoidne identiteedikriis riigis. (Selles on ka plusse: raskem on masse lollitada , ja just see ongi poliitiline kriis - ei saa masse lollitada!) Loetud Delfist 5. novembril. Viimati muudetud: 13.11.2013
| ![]() Tagasi uudiste nimekirja |