Eesti vajab oma ja võitlusvõimelist kaitseväge

 Malle Salupere artikkel eelmises Kesknädalas, mis seab kahtluse alla Kaitseministeeriumi ja Eesti kaitsejõudude eksisteerimise, on vasakparteilasele kohane, kuid sellega seab ta ka  kahtluse alla meie riigi iseseisvuse. Tõsi, oma riigi ja selle sõjaväe ülalpidamine on maksumaksjatele kallis, kuid see on hind, mis tuleb iseseisvuse eest maksta.

Uskuge mind, pr. Salupere, et kui Eesti kuuluks mõne suurriigi koosseisu, siis me ei maksaks sõjaväe ülalpidamiseks enam 2% SKP-st, vaid pigem nt 20 protsenti, ning seda okupatsioonivägedele, mitte enda rahvaarmeele. Näiteks ENSV maksumaksjad pidid tollal vähemalt ¼ oma teenitud tulust loovutama ”võitmatule Punaarmeele” ning kui tuli valida, kas ehitada koolimaja või tank, siis loomulikult eelistati viimast. Nagu Napoleongi on öelnud: kui sa ei toida oma armeed, toidad sa varsti võõrast.

Mina eelistan küll pigem toita Eesti kaitsejõude ning elada Eesti Vabariigis, mitte aga teenida kurjuse impeeriumi ning karta, et kui ma tänaval või koosolekul räägin oma emakeeles, võin peksa või noomida saada.

Kaitseministeeriumi eelarve ja kulutused võivad küll tunduda mõne jaoks üüratult suured, kuid sõjatehnika soetamine ning armee ülalpidamine ja riigi iseseisvus on tõesti kallis. Seda enam peab Kaitseministeerium tegema erinevaid hankeid äärmiselt kaalutletult ning arvestama, milline ost oleks Eesti-suurusele riigile kõige kasulikum. Loomulikult ei ole Eesti kaitsejõududel mõtet panustada tankidele ja ründelennukitele, kuna meie riik ei kavatse kedagi rünnata, vaid tahab end kaitsta agressori eest. Pealegi tuleb kaitsetehnika mitmeid kordi odavam ning selleks pole vaja ka niipalju elavjõudu.

Arvestades Eesti geograafilist asukohta, peab meil olema vähemalt nõnda arvukas rahvaarmee, mis suudaks suuremat agressorit niikaua heidutada, et liitlased meile appi jõuaksid tulla. Ainuke NATO riik, millel pole oma sõjaväge, on Island, mille geograafiline asukoht on juba piisavaks kaitseks, kuid ka nemad  plaanivad 1000-meheliste Islandi kaitsejõudude loomist. Samuti on  oma kaitsejõud Saaremaa-suurusel NATO riigil Luksemburgil, mida ümbritsevad suured liitlased ning mille sõjaväe isikkoosseisu kuulub üle 1000 sõduri; samuti maksab Luksemburg alliansile õhuturbe eest suurt toetust.

Selleks et Eesti kaitsejõud suudaksid neile püstitatud ülesannet täita ning kaitsta oma rahvast piisavalt kaua, on vaja vähemalt 50 000 sõdurit. See on miinimum, et Eesti-suurusel territooriumil pidada kaitselahinguid. Kuna meie riigi ressursid on piiratud ning me ei suuda ülal pidada piisaval hulgal palgalisi sõjaväelasi, ongi Eestil reservvägi, kuhu praegu kuulub ca 40 000 meest. Rahuajal on Eesti kaitsejõudude suuruseks 5500, mis on suurem kui nt Lätil. Seega ei kaitse Eestit kõigest üks polk, nagu pr. Salupere väidab.

Kuna Eesti baseerub reservväel, on äärmiselt tähtis meie riigi kodanike kaitsetahe, mis sõltub loomulikult ka Eesti poliitikute tegevusest. Olen siiski paaris asjas nõus eelmainitud kriitilise vasakparteilasega, kes arvab, et Vabariigi Valitsuse praeguse poliitika jätkudes, mis muudab tavalise eestimaalase elukvaliteedi väljakannatamatuks, pole piisav meie inimeste kaitsetahe ning nad on pettunud oma riigis. Loomulikult leidub tulipäid, kes on valmis Georgiasse tormama, kuid üldine kaitsetahe on nõrk, ning seda soodustab valitsuse hoolimatus tavakodaniku suhtes. Ei tule ükski sõjaline blokk appi sinna, kus ollakse ise ükskõiksed oma riigi suhtes.

Olen päri ka sellega, et Eesti võiks rohkem eeskuju võtta oma hõimuvendadelt soomlastelt. Soome riik hoolib oma inimestest ning oma naabritega osatakse paremini ja kavalamalt suhelda, mistõttu on tagatud ka parem elujärg. Lisaks sotsiaalpoliitikale tasuks meil palju õppida ja eeskuju võtta ka nende kaitseväelt, mis on hästi välja arendatud ning on tugevam kui näiteks Kesk-Euroopa suurriigi Poola sõjavägi. Soome kulutab lisaks sotsiaalpoliitikale  oma kaitsejõudude tarvis väga suuri summasid – alles äsja kuulsime, kuidas Soome õhujõude moderniseeritakse 25,4 miljardi krooni eest.

Eks igas asjas on tõde kusagil keskel, ning selleks tuleb leida tasakaal, millest juhindub ka Keskerakond, vältides äärmusi, mis on ühiskonnale ohtlikud.

HENRI KASELO, Eesti NATO Liikumise liige,  Keskerakond

Jaga |