Elame Põrgupõhja Jürkade ja Kaval-Antsude riigis

Tüüpiliste eestlastena joonistas A.H.T. välja sulasementaliteediga juhmi Põrgupõhja Jürka ning ahne ja rikka Kaval-Antsu. Need kandvad tüübid polnud kirjaniku väljamõeldis, vaid Eesti klikiriigi elureaalsus, sotsiaalpoliitika tulem.

Tänapäevalgi on täpipealt nii - elame Jürkade ja Kaval-Antsude riigis. Igaüks meist võiks otsida (ehk peakski seda tegema) iseendas Jürkat või Kaval-Antsu. Tammsaare ütles, et Ants ja tema „semlakid" on igal pool ja nende käsi ulatub üle Euroopa.

Jürkadena oleme lasknud ja laseme riigikurnajatel vabalt toimetada ja oma taskuid täita, uskudes nende üha uusi valesid - usku juhitamatu turumajanduse imesse, euro päästvasse tulekusse jne.

Kui kaua läheb aega taipamaks, et ansiplased on meie ja meite riigi vaenlased, nagu on seda ka taas pead tõstvad laarlased? Või lõpuks teeme nii nagu  Jürka - paneme Kaval-Antsudele tule räästasse ja saame ka ise otsa?

Kas ükskord taipame, et enim kui Kaval-Antse tuleb karta ajakirjandust, mis on nende tööriist. Meenub seik Aarne Rannamäe firmasaatest, kus hoolikalt valitud persoonid arutlesid ajakirjanduse kvaliteedi üle. Jõuti tõdemusele, et Eesti ajakirjanduse tase on üle keskmise. Aga kui üks saates olnud asjatundja (vahest ainus?) poetas arvamuse, et meie ajakirjandus on ohtlikult ülepolitiseeritud, siis saatejuht sekkus, väites: see aspekt ei kuulu ajakirjanduse kvaliteedi valdkonda. Eks-ta-ole!..

Külmapäevil kodus, ajakirjandusväljas viibimine on tõeline piin. Ehkki siinkirjutajal ei käi koju ainsatki trükiväljaannet. Aga äratundmiseks piisab, kui hetkekski avada tele- või raadiokanal. Adud, et Eesti riigis on midagi väga mäda... Tundub, nagu ei elakski me reaalses maailmas, vaid mingis ajakirjanduse loodud ebareaalses riigis, kus pooltõed on tõest tähtsamad. Peaasi, et jätkuks Jürkade juhmisus, et rahvas ei hakkaks mõtlema.

Selles süsteemses, rafineeritud, hästi läbimõeldud, hästi doseeritud ja hästi pähemääritud ajupesus on viimasel ajal juhtrolli haaranud Rahvusringhääling, mida võiks vabalt nimetada Reformihäälinguks.

Tehke varahommikul lahti „Terevisioon", ja saate iseenesest arukailt saatejuhtidelt kaks korda kahe tunni jagu ülimalt väikekodanlikku sültjat (otseses ja kaudses mõttes!) ajupesu. Jah, aeg-ajalt käsitletakse, nagu ka Vikerraadios, meie tegelikke eluprobleeme, töötust ja majanduskollapsit, aga ikka „täpselt doseeritult" - põhjuste ja järeldusteni jõudmata. Meie hädades on ikka süüdi rahvusvaheline imperialism ehk, moodsamalt öeldes, - üleilmne finantskriis.

Peaminister väänab „Reporteritunnis" tundide kaupa fakte, lausa valetab ja vilistab Röövel-Ööbikuna. Mis kõik peab olema Jürkade kõrvadele kuulata hää. Aga kui palju on „Reporteritunnis" sõna saanud tuntud opositsiooniliidrid, näiteks Edgar Savisaar? See ei mahu Reformihäälingu saateformaati.

Nii elamegi. Ega oidu ikka veel, et enam kui 100 tuhat töötut on Kaval-Antsude teadliku ja sihipärase poliitika tulem. Et meiega pidigi juhtuma nagu on juhtunud. Sest oleme oma Kaval-Antsude tegemised heaks kiitnud jürkaliku ühmamisega: „Küllap vist..." Ja  meiega juhtub niimoodi taas ja taas. Õndsaks me ei saa, aga see-eest võime oma põrgut edasi pidada.

HANS PALKMAN, Pärnumaa

[pildiallkiri]   „Põrgupõhja uuest Vanapaganast" on üsna palju õpetlikke lavaseadeid ja üksainus hingeminev linateos - „Tallinnfilmis" 1964. aastal tehtu (lavastajad Grigori Kromanov ja Jüri Müür). Pildil: Jürka (Elmar Salulaht) kaupleb Peetrusega (Jüri Järvet) õndsakssaamise võimaluste üle. Foto internetist

Jaga |