Vehklemine pärast kaklust

Andres Sau,      07. august 2002


Ei tea, millisele rahvusele kuulub ütlemine "pärast kaklust enam rusikatega ei vehita", aga oma tõetera on selles olemas küll.
See võiks käia ka riikide kohta. Eesti riigis ei taheta sellest aga kohe mitte kuidagi aru saada. Ikka ja jälle püütakse mingit aupaistet luua küll SS-lastele, küll hitlerlikule Saksamaale, küll neile eestlastele, kes sõdisid Saksamaa poolel. Tegelikult on ju kõik väga lihtne. Hitleri Saksamaa alustas Teist maailmasõda juba 38-39-ndal aastal, kui vallutas üksteise järel enamiku Euroopa riike ja lõpuks 1941. aastal tungis kallale Nõukogude Liidule. Peaaegu neli aastat hiljem oli seesama Saksamaa sunnitud tunnistama Nõukogude Liidu ja liitlasvägede võitu Hitleri ja tema vägede üle. See tähendab, et sõda (kaklus) oli lõppenud. Need, kes olid "Suure Saksamaa" poolel, peaksid olema õnnelikud, kui neil õnnestus eluga pääseda. Praegu aga kurdavad mõned, et vabaduse eest võitlejaid ei peeta meeles. Vabaduse eest võideldi ja on tõestamist mittevajav fakt, millega see võitlus lõppes. Nüüd, rohkem kui 50 aastat hiljem, püüavad teatud rusikatega vehkijad ikka veel midagi tõestada. Küll on neil pinnuks silmas pronkssõdur Tõnismäel, küll Pärnus üles pandud faðistliku vormiga mälestustahvel jne, jne.
Hei teie, kes te pärast kaklust veel rusikatega vehite, lõpetage ükskord ja õppige väärikalt kaotama!

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)