Nädala juubilar GABRIEL HAZAK 75

Seega on ta sündinud (oma ema ja isa pojana, nagu ise ütleb) 1938. aastal. Sünnilinn - Tallinn. 7. Keskkooli (täna Inglise Kolledž) vilistlane. 1962 lõpetas Tartu Ülikooli õigusteaduskonna cum laude, tänasel päeval on Tallinna Tehnikaülikooli emeriitdotsent, õigusteaduste kandidaat (PhD). Lähemalt on ta tegelnud poliitikateaduste, rahvusvaheliste suhete, inimõiguste ja Euroopa Liidu õigussüsteemi temaatikaga. Olnud prokurör ja politoloogiaõppejõud. Ta on tudengitele õpetanud vaidluskunsti, avaldanud rohkesti kirjutisi ja erialaseid raamatuid. Hazak koostas muide ka Tehnikaülikooli akadeemilise eetika koodeksi 2009. a.

Kuigi pühendus raamatule „Kilde ja mõtteid" soovitab mõelda kriitiliselt, siis kindlasti mitte ei eelda see soovitus kriitikat raamatu, vaid ikka elu ja ilma nähtuste suhtes, arvan ma. Seda kriitilisust, diplomaatiat ja tasakaalutaotlust on Hazak end ümbritsevatele inimestele õpetanud vast niikaua, kui teda mäletan, nii umbes 1978. aastast, kui temast sai Tallinna Tehnikaülikooli tihti nii mässulise tudengilehe vastutav toimetaja. Hazakust ei saanud tsensorit, nagu meie, toimetajad, kartsime. Temast sai Õpetaja ja Toetaja. Sellest ajast kuulub vankumatult minu mällu tema ka tsitaat, mida ta aeg-ajalt ikka armastas korrata: „Pole olemas lolle küsimusi, on olemas lollid vastused." Seda pealtnäha ju üsna triviaalset tõde on saadud näha aastakümnete jooksul igal tasandil - meedias, poliitikas, inimsuhetes, kuni perekonnani välja.

Mul on kahju, et sellised oma aja suured tegijad (nagu ka Hazak) - kõrgetasemelised väliskommentaatorid - on praeguselt päevapildilt kadunud. Me ei näe välispoliitilistes ülevaadetes enam pühendumust, laialdasi teadmisi ajaloost ja filosoofiast, kogemust ega oskuslikku esitluslaadi. Ja see ei ole rubriik „Vanasti oli kõik parem!". See on pigem leppimatus pealiskaudsuse, teadmatuse, lugeja-kuulaja alavääristamise ja alasti propagandaga. Mõnigi pessimist on lausa lootuse kaotanud - nii nagu Eestil ei ole enam ammu iseseisvat välispoliitikat, nii pole meil ka iseseisvalt mõtlevaid väliskommentaatoreid - nagu olid omal ajal korüfeedena tegutsenud Vambola Põder, Tiit Made, Gabriel Hazak jmt. Nad lihtsalt olid suured, kuigi ka siis ei olnud me välispoliitiliselt sõltumatud.

Kuid loodetavasti jätkub tänasel juubilaril tegevust muudes valdkondades - loengud, lugemine, n-ö elu jälgimine ja mälestuste kirjutamine on kahtlemata tänuväärne.

Elulooraamatut sirvides torkab silma ka autorile nii omane huumorimeel, millest on saanud osa kõik, kes temaga lühemat või pikemat aega koos viibinud. Eriti nauditavana meenuvad tema orignaalsed toostid pidulaudade sissejuhatavas osas. Ja kahtlemata on üks tema oskusi (mida kahjuks väga paljudel meist ei õnnestu omandada) võime mitte sattuda igasugustesse jamadesse, õigemini, neid oskuslikult ennetada.

Skorpion tiigriaastal, nagu Hazak ennast nimetab, sündis küll täielises Eesti Wabariigis, kuid ta põlvneb esivanemate poolt hoopis Saksamaalt ja Austria-Ungari (hiljem Poola) aladelt.

„Ema kolm õde ja kaks venda viis saatus Hitleri juudivastase poliitika tõttu sünnimaalt eemale. Nende elukohtadeks said Rootsi, USA, Austraalia, Palestiina (alates 15. maist 1948 Iisrael)," kirjutab Gabriel Hazak, lisades fakte oma eellaste kohta maailma eri paigus. Mõtlen vahel, kuidas tunnevad end siinmail elavad teistest rahvustest inimesed, kui meie propagandatorud huugavad tihti nii äärmuslikust natsionalistlikust meelelaadist a la „Eestimaa eestlastele!" Hazak näiteks kirjutab, et ta isa vanem vend Abraham osales noore mehena Vabadussõjas ja tema sõjaline aumärk asub Eesti Juudi Muuseumis, ehk tegemist on suguvõsaga, kus sirgus, samuti (nagu paljudes teisteski samalaadsetes peredes) Eesti riiklusele aluse panijaid. Samal ajal lahkus siit nõukogude ajal mõnigi Hazaku sugulane 1970-ndail aastail Iisraeli. Tema aga jäi.

Selle asemel, et pidada Eesti tänast 123 eri rahvusest koosnevat kooslust riigi rikkuseks, oleme hakanud siin ajama mingit abstraktset „eesti asja", mis erineb kardinaalselt sellest pühast eesti asjast, mida ajas mitu põlvkonda siin nõukogude ajal ja mille tulemusena koorus 1980-1990-ndatel teistkordne iseseisvus. See tänane „eesti asi" aga peletab Eestimaalt paraku eelkõige eestlasi endid.

Õnneks suhtub juubilar päevapoliitilistesse probleemidesse mõnusa huumori ja eelkõige sügava eruditsiooniga. Igati põnev elu - võib resümeerida, kui võtta leht lehelt koos Gabriel Hazakuga läbi tema lapse- ja koolipõlv, õpinguaastad ja hilisem töö õigusasutustes ning Tehnikaülikoolis. Alapealkirjad „Antisemitismist", „Stalinist", „Genotsiidist", „Surmanuhtlusest", „Eurost", „Aususest ja räpasusest", „Võimust", „Võimuvõitlusest", „Parem- ja vasakpoolsusest", „Ajakirjandusest", „Eutanaasiast", „Mis Eestis häirib?", „Mis Eestis meeldib?" jne jne peaksid ahvatlema nii meie poliitikuid kui ka valijaid lugema, et laiendada oma silmaringi ja suuta anda adekvaatseimaid hinnanguid sellele, mis meie ümber toimub. Ning teha sellest siis ka õigemaid, s.t iseendale, rahvale ja kogu riigile sobivamaid järeldusi. (Sic! Et mitte sattuda jamadesse, nagu praegu tundub, oleme oma riiginatukesega sattunud...)

URMI REINDE

Jaga |