Eestlase ajalugu on üks suur müstika

JÜRI KADAK,      12. juuli 2006


Erukolonelleitnant Jüri Kadak sai avalikkusele laiemalt tuntuks 1999. a. talvel, kui ta tolleaegses Sõnumilehes avaldas 42-osalise skandaalse järjejutu "Mängusõda". Ehkki selle tegelased ja nende kaasajooksikud olid huvitatud, et teha kirjapandu autor maatasa ja tunnistada ta debiilikuks, ei osanud ka kohus esitatud süüdistusmaterjalidega muud teha, kui otsida sõnavääratusi ja neid suvaliselt tõlgendada. Jüri Kadakuga ei juhtunud midagi – ta töötas järgnevalt nii juhtivatel kohtadel kõrgkoolides kui ka valitsusvälise julgeoleku- ja poliittehnoloogia eksperdina. Hljuti kaitses ta doktoriväitekirja rahvusvahelise julgeoleku valdkonnas. „Mängusõja" asjaosalistel tuli aga hüvasti jätta kõrgete riiklike ametikohtadega.


Hingepõhjas on mul alati kripeldanud küsimus: kuidas võis sisuliselt ühel ja samal sajandil juhtuda nii, et ühelt poolt, Roomast teele saadetud ristisõdalased tungisid vanale Liivimaale, ja teiselt poolt, Aasiast tulnud tatari-mongoli hordid kujunevatele vene aladele, muutes ühe ligi 700-aastaks orjariigiks, teises aga pannes sellesama ikke ajal idanema tulevase Vene tsentraliseeritud riigi, mille tuumik – Moskva vürstiriik – oli pindalalt isegi väiksem kui Liivimaa?

Endaks saamise keeruline tee

Kas oli tegemist „suurte ajalooliste juhustega" või hoopis rahva ja tema eliidi oskusega kohaneda kujunenud keskkonnas ning kohandada keskkonda oma vajaduste ja huvide kohaselt? Kas need sündmused ikka kujunesid nii, nagu on meie ajaloos kirjas?

Üldiselt on arvatud, et kõikide aegade võimukandjad on ajalookirjutajaid alati kinni maksnud ja lasknud neil ajalugu kirjutada mitte niivõrd omaenda nägemuse, kuivõrd oma isiklike huvide kohaselt. Ilmselt on sellega tegelnud ka preester Hendrik oma „Liivimaa kroonikas", Tallinna kroonik Balthasar Russow, Poola kuninga Sigismund Augusti ajalookirjutaja Henning jne. Sellepärast ei ole imeks, et see 700-aastane orjus imeti välja siis, kui oli vaja käivitada 19. sajandi lõpul venestamisprotsess ja lammutada „Balti erikord" ning halvustada paruneid. Täna kirjutavad Venemaa ajaloolased sellest, kuidas tshingishiidid lõid eeldused Vene impeeriumi tekkeks; veel paarkümmend aastat tagasi oli see mõeldamatu.

Rahvad kohanevad nagu litsid

Ilmselt sobib siinkohal meenutada akadeemik Gustav Naani poolt esitatud „kõige filosoofilisemate seisukohtade" esimest seaduspärasust, mille kohaselt, nagu ajalookogemused õpetavad, kohanevad inimesed, kollektiivid ja rahvad vahetuvate võimude ja ideoloogiatega sama hästi kui lits uute klientidega. Kohanemine on paratamatu, sest muidu surdaks välja, väitis Naan 20. novembril 1991. aastal Teaduste Akadeemia üldkogul.
See puudutab otseselt kohanemist kõikide globaalsete või regionaalsete trendidega, mis väljendus Euroopas kristianiseerimisega esimesel aastatuhandel. Seda, kes kristlust vastu ei võtnud, sunniti selleks, ning selle nimel toimusid verised võitlused.

Rooma riiki taastada ei õnnestunud

Kuid kuidas kujunes nii, et ühed ristiusu vastu võtnud rahvad kujundasid oma ühiskonna eliidist kuningad ja aadelkonna ning omakeelse vaimulik- ja kaupmeeskonna, ent meist said kristluse vastuvõtmisel autsaiderid ja vabadusvõitluste tagajärjel orjarahvas? Kas meie arengutase oli tookord niivõrd madal, et Marju Lauristini kohaselt (KesKus 6/00) taheti kohe jalutada rehetoast Pariisi.
Kuid kui vaadata toimunut läbi eurooplaste prisma, siis tuleneb, et Rooma impeerium ja terviklik kristlik kirik olid lagunenud ning kontinendil käis äge võitlus Rooma taastamise nimel, millele pretendeerisid kord Franki riik ja nende üks järeltulija – Saksa-Rooma keisririik – või Rooma ja Bütsantsi kirik. Täna on kasulik meenutada, et samas järjekorras, kuidas toimus Rooma impeeriumi lagunemine, toimub tema uus kogumine Euroopa Liidu nime alla. Mitte niivõrd sõjad „pühade paikade" pärast Palestiinas, kuivõrd näiline võitlus rooma kiriku ja bütsantsi kiriku vahel, mis tegelikult oli võitluseks Vahemere äärde suubuva Siiditee pärast. Ristiretkede käigus püüti taasühendada Bütsants Rooma mõju alla. Kui aga Kalifaadi loojad Bütsantsi vallutasid, kandusid ristisõjad Läänemere lõunakaldale, kus põrkasid kokku roomakatoliku kiriku ja õigeusu kiriku huvid. Samas oli tegemist varjaagide teega Läänemerest Musta mereni, mis ei olnud sugugi vähem tähtis kui Siiditee. Esimese ümber oli Kalifaat ja teise ümber kujunev Venemaa tuumik. Kui esimest nimetati „pühadeks paikadeks", siis teist Maarjamaaks.

(Järgneb)

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)