Kes võitis, kes kaotas? Erastamisväärtpaberitest

Harri Kurvits,      13. detsember 2006


Seoses sellega, et nn erastamisväärtpaberite (EVP) aeg pidavat nüüd lõplikult ümber saama, tekib tahtmatult küsimus: mida EVP-d enesest kujutasid? Kas väärtpabereid, mis pidid inimestele tehtud ülekohtu vääriliselt hüvitama, või lihtsalt meeldetuletust, et keegi kellegi varanatukese omale võttis ja selle eest tasumata jättis? Pigem kaldub siia sobima teine variant.

Kuigi sain ka ise EVP-dega petetud, olid need summad väikesed, aga asjaolud, millega hiljem olen kokku puutunud, panid mõtlema, et EVP-de jagamisega anti ju võimalus neile, kes olid niigi heas seisus, koorida neid, keda segased ajad olid majanduslikult rasketesse oludesse seadnud ja kes seepärast pidid oma vara sentide vastu vahetama.

Kui räägime mingitest varalistest väärtustest, siis on ikka tegemist konkreetse kinnisvara või maaomandiga, mille kindel väärtus ja hind tuleneb selle loomisel tehtud töö ja materjali hinnast või siis, maatüki puhul, selle väärtusest või asukohast.

Kommunistlik rezhiim võttis majad ja maad midagi vastu andmata. Meie oma riik oleks nagu need kõik nimetatud väärtpaberite näol tagasi andnud, kuid seejuures pole saladus, et jättis suurema osa sellest võetust ikkagi endale ja nüüd müüb neid kümneid, isegi sadu kordi kõrgema hinnaga, sest erastamisväärtpaberite tegelik hind oli algul nullilähedane. Need, kes olid sunnitud EVP-sid rahaks vahetama, said peo peale ainult kümnendiku sellest, mida oleks pidanud saama. See aga tähendab, et neile tekitatud kahju on suuremalt jaolt hüvitamata.

Toon tegelikkusest ühe näite, mis ei ole kaugeltki erandlik.
Sõda. Taluhooned on leekides ja põlevad maani maha. Okupatsioonirezhiim võtab veel sellegi, mis tulest järele on jäänud, ja inimesed on purupaljad. Järgnevad otsitud põhjustel vangistused ning, muidugi mõista, riigistatakse üle 60 ha talumaid. Perepoeg, kes läbi vintsutuste jõuab elada Eesti Vabariigi taastamiseni, ei tunne eneses enam jõudu talu taastamiseks ja nõustub kompensatsiooniga maade eest (võimalik, et keegi selleks talle ka survet avaldas).

EVP-kroone arvestati võõrandatud maa eest summas, mis tollel ajal kehtivates hindades arvestatult välja tuli. Majanduslike raskuste tõttu oli inimene sunnitud EVP-d kohe rahaks vahetama, kuid kahjuks mitte enam kroon krooni vastu, vaid kroon 16 sendi vastu. Saadud naeruväärne summa mitmekümne hektari põllu- ja metsamaade eest ei võimaldanud isegi väikest korterit osta. Siit ka küsimus: kes selletaolises tehingus võitis ja kes kaotas? Kaotas muidugi inimene, kes oli juba varem kõik kaotanud. Võitis riik, kes sai omale ligemale 85% EVP-kroonides arvestatud maade hinnast, mis antud juhul ulatus sadadesse tuhandetesse kroonidesse, rääkimata selle maa tegelikust väärtusest ja hinnast...

Kas siin on JOKK? Muidugi võib see juriidiliselt korrektne olla, kuid selle loo taustal paistab riigi käitumine oma kodaniku suhtes väga jõhker. Sellised asjad ei unune ...

Nüüd, kus meil räägitakse õigluse eest seisvast ja edukast riigist, tuleks mõelda juba meie oma riigi võla tasumisest oma kodanikele, sest tunnistagem: see EVP-de trikk oli röövkapitalismi arenemise aegne kaval idee ja seadusetegijate apsakas, mis okkana jääb pettasaanute hinge ning tuleb aeg-ajalt ikka meelde, seda enam, et nüüd makstakse järelejäänud EVP-d välja nominaalhinnas.

Miks siis nii? Aga sellepärast, et nüüd on kõik müügilolnud EVP-d odavalt kokku ostetud, ja oleks aeg raha kätte saada! Riigil tuleks teha seda, mis ta on lubanud – heastada tehtud ülekohus!




Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (14)