Säästukampaania

 Sirvisin seda üllitist ja tõdesin, et noored ja ilusad piigad räägivad täitsa mõistlikku juttu. Noh, et säästuaeg ja puha ning kõigil läheb kole halvasti, aga ega sellepärast ei tasu küll pidusid pidamata jätta. Tuleb lihtsalt säästlikult pidutseda – teha sihukesi säästupidusid. Ka 15. oktoobri Äripäevas endas paelus pilku üks igavesti ilus ja optimistlik kaunitar, kes seisis kõrgel rõdul kesklinna kohal ja oli ülimalt õnneliku näoga. Pealkirjast sain aru, et ta oli nähtavasti just hetk tagasi tänaval verd märganud ning järelikult oli õige aeg aktsiate ostmiseks kätte jõudnud. Piiga rõõmsast ilmest võis järeldada, et ta hakkab kohe poodi minema – et mõni odav ja lahe aktsia osta...

Edukampaania

Jälgides nüüd meie ühiskonnas ja eelkõige meedias puhuvaid uusi tuuli, jääb mulje, et meie elu toimib kampaaniatena. Algul, nagu mäletame, oli kampaania, mida võiks nimetada „kurrradima-vinge-majandustõusu kampaania“. Täiesti pööraselt ostsime kinnisvara kokku ja kiitsime, et kohe-kohe jõuame oma elatustasemega järele Šveitsile ning Luksemburgile, aga näiteks Saksamaast (no võib-olla mitte Saksamaast, aga vähemalt Itaaliast) läheme kohe mööda. Silmis säras ootusärevus ja uhkus ning hooplesime, et kes on rohkem maju ja maid juba ostnud. Neid aga, kes kutsusid natuke rahulikumalt asjasse suhtuma ja mitte eufooriaga kaasa minema, ei pannud me kas tähele või nimetasime neid rahvuslike huvide vastasteks, kommariteks, kesikuteks või, paremal juhul, lihtsalt „neetud pessimistideks“.

Säästukampaania

Edukampaaniast on möödas vaid mõni kuu. Tänu Venemaa eriteenistuste tegevusele ning venelaste Eesti- ja Gruusia-vastasele poliitikale; tänu Soome hullprofessori Johan Bäckmani raamatule; tänu 87 galaktika 565 tähelaeva tulnukate sepitsustele; tänu meile äärmiselt ebasoodsatele ilmastikuoludele; tänu isegi mingil määral ülemaailmsele finantskriisile olema alustanud uut kampaaniat, mille nimi on „säästukampaania“.

Jälle on meie silmis uhkusesära. Säästuaja jutuaines on ka natukene teistsugune. Umbes sihuke: „Kui palju sina oled juba säästnud? Mina näiteks enam iga aasta autot ei vaheta ja minu naine ka enam iga päev kostüümi ei osta. Mis aga meie kinnisvarasse puutub, siis sellest ei tahaks täna mõelda...“

Kogu kampaaniate-trianglit vaadates tekib mul küsimus: millal ometi lõpetame kampaaniakaupa elamise? Millal ostame vaid seda, mis meile tõepoolest on vaja, tehes seda meile vajalikul ajal, mitte ei raiska mõttetute asjade peale järjekordse „osturalli“, „hullupäevade“ või mõne muu kampaania käigus ära terve pere mitme kuu eelarve.

Millal õpime ise mõtlema, mitte aga kampaaniakorras teistele järele kiitma? Millal julgeme elada kampaaniavabalt?

IVARI VEE

ivari@kesknadal.ee

Jaga |