Andrus Ansipil Tartu tänavad liivatamata

Stella Saarepuu,      17. märts 2004


Mees oli kukkunud. Läks poodi leiba tooma, tee oli libe, ei kübetki liiva, nii see juhtus. Käis üks müts! ja oligi pikali. Et mees on pikk mees, siis oli kukkumine ränk. Ise ta püsti ei saanud. Kiirabi tuli, kuid alles poole tunni pärast, seni lamas külma käes tänaval. Mees viidi traumasse, kus oli ees teisigi saatusekaaslasi. Katki oli läinud õlaluu, mis pandi lahasse. Kallis vaene mees, siis selline ongi meie hoolitsus sinu eest!
Mees oli 18-aastane, kui neljakümne esimesel kisti kodunt ja sumati Sverdlovskisse ehituspataljoni. Tingimustesse, mis eeldasid kindlat surma. Kolm aastat püsis hinges vee ja leiva peal, alguses võttis 20 kilo maha, hiljem kuidagi kohanes. Noor organism pidas vastu. Ei võtnud teda karm Siberi talv, ei mürsud ega kahurid. Mees tuli sõjast tagasi 1945. aastal. Vaid pisikeset sõrmest oli kuul läbi läinud. Töötas Tartus kõrge eani, kasvatas üles kaks kanget poega. Selliseid tublisid mehi on meil palju.
Miks peab ta vanuigi kannatama valu, mis saab talle osaks linnas, mida tituleeritakse kõlavalt heade mõtete linnaks? Kas ikka sellepärast, et keegi hoiab kokku, et saada suuremat kasu? Kaunis kesklinn ja Raekoja plats on kenad vaadata, aga esmavajadused kõigepealt, kallid linnaisad! Mõtted võivad küll head olla, aga teod!
Kas härra Ansip, keda rahvas õigusega hindab, ei peaks veel ühe väikese liigutuse tegema - seadma linnas sisse korra, et talvel liivatataks tänavaid? Ei teeks paha, kui jõe ääres jaguks rohkem pinkegi, kus meie tublid mehed-naised saaksid jalgu puhata.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)