Efektiivne multilateralism

KAUPO TÕRUKE,      05. aprill 2006


Don Van Natta Jr. artiklis 27. märtsi New York Times'is pealkirjaga "Kuidas Bush asus sõjateele. Briti nõuniku ütluste ülestähendused" on ära toodud tegelik sündmustekäik enne Iraagi-invasiooni.
President Bush oli kindel, et sõda on möödapääsmatu. Kahetunnisel erakohtumisel Valge Maja ovaalkabinetis 31. jaanuaril 2003 tegi ta Briti peaministrile Tony Blairile selgeks, et on otsustanud Iraaki tungida isegi siis, kui rahvusvahelised inspektorid ei suuda Iraagist lubamatuid relvi leida – nii selgub kohtumise konfidentsiaalsest memorandumist, mille pani kirja Blairi välisnõunik David Manning.
Memorandumist on näha, et kaks liidrit kujutlesid ette kiiret võitu ja võimu üleminekut uuele Iraagi valitsusele, mis võib kujuneda keerukaks, kuid peaks olema juhitav. Bush pidas ebatõenäoliseks, et Iraagis võiks minna sõjaks erinevate religioossete ja etniliste grupeeringute vahel. Blair nõustus temaga. Kui lühinägelik see hinnang oli, näeme alles nüüd.

Memorandumist nähtub, et nii president kui ka peaminister olid teadlikud: mingeid lubamatuid relvi Iraagis pole leitud. Olles silmitsi väljavaatega, et neid enne plaanitud invasiooni ei leitagi, rääkis Bush mitmest võimalusest vastuhakku provotseerida. Sealhulgas ettepanekust kanda USA luurelennukile ÜRO tunnusmärgid, et seda hakataks tulistama, või mõrvata Saddam Hussein. Memorandumis on ka kirjas, et Bushi sõnul saaks USA välja tuua ülejooksiku, kes avalikult annaks teada Saddami massihävitusrelvadest.
Memorandumi andmeil ilmnes Bushi ja Blairi kohtumisel mitmes arutatud küsimuses lahkarvamusi, kuidas leida sõja alustamiseks niisugune ajend, mida teised rahvad tunnustaksid. Viidatakse peaministrile, kes oli öelnud, et mõlemal riigil tuleb teha lobitööd ÜRO-lt teise resolutsiooni saamiseks, sest see võiks olla "kindlustuspoliis ootamatuste puhuks".
Bush tegi kõik võimaliku, et ÜRO-lt teist resolutsiooni saada, kuid lisas, et „isegi täieliku ebaõnnestumise korral alustatakse sõjalisi aktsioone igal juhul". Nii oligi.
Tavaliselt lisandub kõigile ülimalt tähtsatele otsustustele üks väike, näiliselt täiesti kõrvaline detail, millest peaaegu ei räägitagi, kuid mis ühel hetkel siiski leiab prao, kust välja imbuda. Kõnealuse memorandumi puhul sai selleks üks lause: "Mis puutub naftapuuraukude hävitamisse, siis USA on väga hästi ette valmistatud nende kiireks taastamiseks, kuid see on Lõuna-Iraagis kergem kui põhjaosas."
Sõjalise invasiooni tõeline põhjus oligi nafta, nafta ja veel kord nafta! Pärast vaadati põgusalt üle plaanid, mis käsitlesid Husseini-järgset Iraaki. Needki olid kantud vaimust: "Mis seal's ikka, teeme ära!"

Ja nüüd armas eesti rahvas öelgu: kuidas nimetada mehi, kes koostasid sellise sõjaplaani Iraagi rahva vastu?
Ja kuidas suhtuda grupeeringu „Vilnius 10" initsiatiivisse, mille eestvõitlejaks oli meie tollane välisminister Kristiina Ojuland? Välisministeeriumi asekantsler Tiina Intelmann ütles ETV-le 17. veebruaril 2004 antud intervjuus, et „V10 eesmärgiks oli Iraagi desarmeerimine ja efektiivne multilateralism". Veel oli Intelmann kurb, et "räägitakse nii palju „Vilnius 10" avaldusest, aga tähelepanuta on jäänud üks teine kiri, mis sisaldas väga tõsist initsiatiivi lähemaks dialoogiks araabia riikidega...".
Kas tõesti pole poliitikud aru saanud, et ühe riigi desarmeerimine on selle riigi siseasjadesse sekkumine?

Kujutan ette, milline hädakisa tõuseks, kui näiteks Kuveit kutsuks kokku kümne riigi esindajad, kes otsustaksid, et Eesti tuleb desarmeerida.
Sõnapaar "efektiivne multilateralism" pärines Bushi–Blairi leksikonist. Nüüd on selle tähendus selgeks saanud. Oleme näinud, mis on toimunud ja toimub Iraagis kogu selle räpase sõja kestel. Oleme näinud, kuidas jänkidest ja brittidest seksuaalmaniakid mõnitasid vange Abu-Ghraibi vanglas ja muud "demokraatia eksportimist".

Mis see on Iraagis, millest meie sõjaväelased nii suure heameelega ja meie valitsuse pideval heakskiidul osa võtavad? Armas Eesti rahvas, lase oma valitsusel kutsuda Iraagi võimuusurpaatoritega koostööd tegevad Eesti sõjaväelased koju enne, kui nad muutuvad jälkideks tapamasinateks!

KESKMÕTE:
Armas rahvas, lase oma valitsusel kutsuda Iraagi võimuusurpaatoritega koostööd tegevad Eesti sõjaväelased koju enne, kui nad muutuvad jälkideks tapamasinateks!


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (162)