Kultuurikatkestuste põlvkondade pained

Praegu on rahvusliku kõrgkultuuri ajaloolise kasvulava Eesti Riikliku Kunstiinstituudi hoone lammutatud. Olin Pariisi kooliga maalikunstniku Johannes Võerahansu viimane õpilane. Vaatasin tookord kunstiülikooli akendest, kuulates eestiaegsete ja noorte avangardistlike õppejõudude äratusloenguid, kuidas soome ehitajate koloss nobedalt raskusteta kerkis. 1972. aasta suvel valminud „Viru“ hotell oli esimene moodsa lääneliku arhitektuuriga kõrghoone Tallinnas.

„Viru“ on üks neist sümboolse tähendusega ehitistest, millega igal nõukogude ajal elanud eestimaalasel on omi mälestusi.Aasta pärast sümbolhoone valmimist sündisid komöödiafilmi „Sangarid“ stsenarist Martin Algus, režissöör Jaak Kilmi ja produtsent Kris Taska.

„Postimehe“ filmiarvustuses Hendrik Alla iseloomustab seda ajastut nii: 1980. aastad olid Nõukogude Eestis elamiseks jäle aeg. Minul on kaheksakümnendatest teistsugused mälestused. Osalesin kodulinna maandunud maailmasündmuses ja nägin üleilmse mastaabiga ürituse müstilisi fassaaditaguseid ettevalmistusi impeeriumi pealinnas Moskvas. Olin koos lavastaja Mikk Mikiveri ja helilooja Lepo Sumeraga Moskva suveolümpiamängude Tallinna purjeregati ava- ja lõputseremoonia meeskonnas peakunstnik.

Sõjajärgne masendav vaesus näis taanduvat minevikku. Tallinna vanalinn sai Poola restauraatoritelt uue näo. Üleliidulise komsomoli löökehitusena kerkis Tallinna Linnahall, mis pälvis Interarh-83 Grand Prix’, Rahvusvahelise Arhitektide Liidu presidendi kuldmedali ja NSV Liidu riikliku preemia. Valmisid tänapäevane Pirita magistraaltee, Pirita Olümpiaspordikeskus, hotell "Olümpia", Tallinna lennujaama  uus hoone.

Eestlase enesehinnang tõusis – Eesti ja Tallinn vilksatasid maailmauudistes. ENSV Kirjanike Liidu partorg Andres Ehin on meenutanud, et kaheksakümnendal informeeris EKP Keskkomitee kultuurieliidi parteijuhte riigi katastroofilisest majandusseisust. Õhus oli tunda ärevust. Tartus oli öö varjus Toomemäele paar sinimustvalget avalikkusele lehvima toodud.

Mina olin siis 34-aastane. Kilmi, Algus ja Taska olid tollal seitsmeaastased. Tulevane „Sangarite“ režissöör elas Lasnamäe üürikorteris ja käis koolis magalarajooni tüüphoones. Kuuekümnendatel aastatel ehitatud koolimajast algas Jaak Kilmi ajalooline mälu. Me kõik tuleme oma lapsepõlve miljööst. Punguvast põlvkonnast pidi kasvama ajaloolise mäluta ja rahvuseta nõukogude inimene. Uue inimese isamaaks oli Nõukogude Liit. Ühiskonnas toimetati järjekordset, teist kultuurikatkestust. Nõukogude võim oli reaalselt jõudnud Eestisse.

Hendrik Alla küsib filmiarvustuses „Sangarid“: mis kummaline aasta see 1972 küll oli, kui siis sündinud poisslapsed peavad suurepäraseks mõtteks oma kujunemisaastatest filme teha? Režissöör Kilmi oli 34-aastane, kui lõi oma lapsepõlvepainetest inspireeritud filmi „Disko ja tuumasõda“. Enne seda „Sigade revolutsiooni“. Need on magalarajoonide tüüpmajade korterites üles kasvanud poiste põlvkonna ettekujutused tolle aja külmast sõjast, nende mälestused kivilinna elust ja kuumadest ihadest.

„Aknaks unistuste maailma oli Soome televisioon. Kõik ilusad ning põnevad asjad olid hoopis televiisoris peidus," on Kilmi taustalugu seletanud. „No nii see küll ei olnud,“ sosistasin Jaagu filmi vaadates Moskva kooliga Balti filmikooli õppejõule. „Tegelikkus polegi tähtis, peaasi, et pulli saab,“ vastas kolleeg õhinal. Filmikoolist saadud õpetustera on idanenud viljakas mullas. Pullitegemise stiil on saanud Kilmi loomingule omaseks. Detail on Kilmi filmis jumal.

Praegu on filmi „Sangarid“ loojad 44-aastased. Aus kunstnik loob alateadvuse ajendil. Oma mina selginedes kujuneb igal kunstnikul oma teema. See aitab loojal saada selgusele eelkõige iseendas. Oma teema sisemine äratundmine tähendab loomingulist küpsust. Oma teemasse süvenemise kaudu kujuneb kunstniku loovisiksus ja originaalsus. Kilmi teemaks on ta lapsepõlvepained kivilinna karbielust. Mälestused tekitavad loojale järjest uusi küsimusi ja tugevamaid vaimseid konflikte minevikuga. Need ei anna Kilmile rahu. Looja sisekonfliktid väljenduvad ka praeguses filmis.

Kilmi kuulub teise kultuurikatkestuste põlvkonda, mina pärastsõja-aegsesse. Välis-Eesti ühiskonda kujutavad episoodid on Jaagul lavastatud nagu nõukogudeaegses propagandafilmis. Publik oli üldiselt noor. Neid selletaolised asjad ei häiri. Nemad kuuluvad kolmanda kultuurikatkestuse põlvkonda. Istusid vaikselt, jõid coca’t ja krõbistasid popcorn’i. Vahetevahel itsitasid lingvistiliste sõnamängudele. Filmi algusstseene vaadates meenus üks tädilik reporter telepurgist, kes küsis esimese klassi õpilase või koolieeliku muljeid. Pisitüdruk vastas tädile uljalt, et „pappi lendab!“. Filmi stsenaarium ongi üles ehitatud rahvafilmi põhimõttele – peaasi et „pulli saab“ ja vaatajatelt „pappi lendab“.

Ekraanil müdistavad kolm noormeest – Viru ärikad. Nad põgenevad Nõukogude Eestist, et nautida Läänes elu, mida Soome televisiooni kaudu on nähtud Ameerika teleseriaalidest. Paadipõgenikest noored võetakse Rootsis vastu kui kangelased ning uue elu märksõnadeks saavad erootikafilmid, glämmrokk, KGB ja lihtne raha. Humoristlikke sketše virgutavad muusikalised vahepalad.

Teater on välja kasvanud kirikust. Filmikunst – teatrist. Fellini on öelnud, et film on laadakunst. Eestis on palju häid teatrinäitlejaid. Seepärast ongi meie filmid teatraalsed. Kunst kannab alati mingit ideoloogiat. Ka tüüpiline meinstream-film, mida „Sangarid“ kahtlemata on. Kuid siis juhtus filmis midagi ootamatut. Miski, mis pani „pullifilmi“ terasemalt jälgima. Kiskus süvitsi, hingeliselt kaasa elama. See on filminäitleja Märt Piusi aura.

Filminäitleja on midagi erilist. Ta kiirgab erilist fotogeenilist aurat. Inspireerib operaatorit, kunstnikku, grimmiloojat. Filminäitleja oskab intuitiivselt leida ka olematus dramaturgias neid lummavaid detaile, mis tõmbavad publiku kaasa elama. Panevad end vaatama. Meil on filminäitlejaid vähe – Ants Eskola, Jüri Järvet, Ada Lundver, Lembit Ulfsak, Elle Kull, Tõnu Kark. Tundub, et nüüd on tulemas värsket verd. Kolm minimalistlikku armastusstseeni on filmi ühed võimsamad kaadrid. Eriti mällusööbiv on Märt Piusi ja migratsiooniameti blanketil armastatu foto suhe.

Tundus, et saalis istusidki oma iidolit vaatama tulnud fännid. Et paljud ei vaadanud filmi esmakordselt. Filmirežissööri geniaalsus seisneb loomingulise meeskonna, eelkõige näitlejate komplekteerimises. Lavastaja tegevus on nagu perekonna planeerimine. Märt Pius mängis enda filmis perekonnapeaks.

Võib-olla ongi taastulemas filmistaaride ajastu?

SANGARID

Režissöör: Jaak Kilmi

Produtsendid: Taska Film, MRP Matila Röhr Productions, Film Angels Productions

Stsenarist: Martin Algus

Näitlejad: Märt Pius, Karl-Andreas Kalmet, Veiko Porkanen

TÕNU VIRVE,

filmirežissöör 

Jaga |