Sõjasündmused nii ja naa

11. mai 2005


Toimetusse on laekunud hulgaliselt kirju, mis räägivad eestlasele kõige valusamast ajalooseigast – Saksa poolel võidelnud eesti meestest. Kindlasti ei ole kõik selle ajajärgu üksikasjad enam väga täpselt meeles ja ei pretendeerigi absoluutsele tõele, kuid toimetus respekteeris nende autorite kirja pandut ja arvas, et neid kilde oleks huvitav lugeda nooremalgi põlvkonnal.
1941. aasta suvel võeti sakslasi vastu suure joovastusega kui vabastajaid, sest Stalini administratsiooni kuriteod olid julmad ja taunimisväärsed. Rahvas lootis, et lähitulevikus taastatakse Eesti Vabariik. Paljud mehed, kelle perekonnad olid kannatanud küüditamise, NKVD ja kohalike aktivistide repressioonide läbi, astusid vabatahtlikult Saksa sõjaväkke.
Aeg läks edasi ja sakslaste ülistamine vaibus, sest nad hakkasid järjest rohkem käituma kui okupandid. Oli selge, et mingit iseseisvust ei tule.
Sakslaste ebaedu rindel tekitas rahva hulgas kahtlusi, kas suudetakse peatada Punaarmee edasitung ning sellest tulenevalt ka Eestimaa taasokupeerimine? Hakati lootma, et Lääne liitlased (inglased, ameeriklased) ajavad sakslased Baltimaadest välja ja ei lase venelastel seda uuesti okupeerida.
Sel ajal ei teatud, et Ameerika president Roosevelt ja Inglise peaminister Churchill müüsid Baltimaad Stalinile. See tõsiasi ilmnes alles hulga aastaid hiljem.
Tõnis Juhanson, Saaremaa

Eesti leegioni kui eestlaste iseseisvat väeüksust pole kunagi olemas olnud ega saa sellepärast ka kuhugi kuuluda, isegi mitte SS-i ridadesse. Tõsi, selle nime all kutsuti vabatahtlikke kokku, aga pärast väliõppelaagri läbimist kadus see nimi ja noorsõdurid suunati idarinde vägedesse, vist ka SS-i rindeväeosadesse.
Eesti üksusi ei peetud kaugeltki Saksa omadega võrdväärseiks varustuses, relvastuses, palgas ja eriti autasustamises. Alfons Rebane pidas vajalikuks õigust Eesti väeosade ja võitlejate tunnusena kanda varrukal sinimustvalge vapi kujutist. 1942. aasta suvest oli eestlastel lubatud formeerida kuni pataljoni suurust üksust! Mitte suuremaid, sest eestlasi kardeti mitmesuguste ajalooliste asjaolude tõttu, ka nende võimalikke iseseisvaid väljaastumisi.
1942. aasta augustis määrati major Rebane 658. Idapataljoni ülemaks. Seda üksust nimetati Esimeseks Eesti Rahvuspataljoniks, hiljem lihtsalt Rebase pataljoniks. 19. veebruaril 1944. aastal allutati Rebase pataljon Wehrmachti armeegrupile Narva. Neli päeva hiljem sai Rebane Raudristi rüütliristi. See oli tunnustus kõigile eestlastest võitlejatele.
Uno Poola, Hiiumaa

Kui Punaarmee tungis üle Narva jõe, alustas 658. Idapataljon sõitu Eestisse. Koos Rebase pataljoniga tulid Eestisse ka kapten Sooden ja leitnant Korp oma pataljonidega. Need pataljonid kuulusid Saksa Wehrmachti 18. armee ülemjuhataja alluvusse.
Jõhvi jõudsid 658. Idapataljoni mehed 28. veebruaril 1944. aastal. Sel ajal Eesti leegioni kui sellist enam ei eksisteerinud. Oli 20. Eesti SS-diviis, mis ei koosnenud ainult vabatahtlikest, vaid sinna saadeti ka enamik mobiliseeritutest. Näiteks 30. jaanuari 1944. aasta mobilisatsiooniga värvatud rohkem kui 40 000 mehest saadeti 20. Eesti SS-diviisi ligi 19 000 meest. 1. veebruari 1944. aasta mobilisatsiooni 25 000 mehest läks sinna 15 000 meest. Need ei olnud vabatahtlikud.
Otto Mägi, Hiiumaa

Vennatapusõda kui selline toimus hoopiski Avinurme ja Porkuni lähistel, kus Narva rinne lagunes, et mitte piiramisrõngasse jääda. Sakslased, võttes kaasa enamiku autodest, taganesid kiiresti Tallinna suunas. Osa eestlastest valis põgenemise suunaks Avinurme või Porkuni. Mingit distsipliini polnud, toimus plaanitu taganemine. Selle olukorra kasutas ära polkovnik Trankmani juhitud lahingukorras motoriseeritud salk, kes lihtsalt Saksa poolel sõdinutest ja nende moonavooridest üle sõitis, neid metsikult lömastades. Porkuni lähistel toimus umbes seesama.
Narva ja Sinimägede rindelõikudes tegi mehetegusid Eesti diviis. Just nende tõttu peatati Punaarmee Narva rindejoonel. Räägitakse, et Tallinn pommitati puruks just kättemaksuks eesti rahvale.
Eino Alabert, Jõhvi

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)