![]() USA peaks Süürias minema Assadi selja tahaPRIIT KUTSER, 19. november 2014USA ja tema liitlased on otseselt süüdi, et peame nägema videoid sellest, kuidas ameeriklastel ja teiste riikide kodanikel päid noaga maha nüsitakse. Ameerika Ühendriikidel ei olnud mingit reaalset vajadust aastaid tagasi Süüria režiimi kallale minna. Ameeriklased hakkasid toetama ja varustama valitsusvastaseid mässulisi, kellest osa olid kaudselt ja teised lausa otseselt seotud Ühendriikide jaoks juba põlistatud vaenlasega – Al-Qaedaga.
Paraku ei suutnud USA välja tulla diktaatorite kukutamise joovastusest, mida tuntakse ka kui „araabia kevadet“. Liibüa riigijuhi Muammar al-Kaddafi ja Egiptuse riigijuhi Hosni Mubaraki mahavõtmise eufoorias taheti elimineerida ka Süüria president Bashar al-Assad. Õnneks ebaõnnestuti, sest Assadi režiim teenis ja teenib oma stabiilsuses ja sekulaarses autoritaarsuses tegelikult Lääne huve. Assadita oleks olukord Süürias mitmeid kordi hullem. USA tegi Lähis-Idas järjekordse suure vea. Assadide dünastia, tundes kohalikke olusid märksa paremini kui Lääs, on aastakümneid Süüriat vaos hoidnud ja teeks seda ka edaspidi, kui seda vaid lastaks.
Lähis-Ida ei vaja läänelikku demokraatiat, vaid rahu ja stabiilsust Assadi ainus „patt“ USA ees oli ja on see, et oli ja on nii Venemaa kui ka Iraaniga „ühes paadis“. See loomulikult ei sobi ei lääneriikidele ega ka Saudi Araabiale. Viimane konkureerib regionaalse suurvõimu positsiooni pärast justnimelt Iraaniga ja jälgib suure mure ning hirmuga Iraani iga sammu Lähis-Ida piirkonnas mõjuvõimu suurendamiseks. Seega on naiivne vaadelda islamimaailma ühtse tervikuna. USA on igatpidi sõge oma kasuahnuses ja on kaotanud autoriteedi väga paljude maailmariikide silmis, sest on läbi kukkunud nii Iraagis kui ka Afganistanis. Tegelikult pole kummaski riigis seda roosamannana lubatud „toimivat demokraatiat“. Asjad liiguvad selgelt halvema suunas, sest stabiilsust pole lähiajal märgata. Ei imesta üldse, kui paari aasta pärast on Afganistanis taas võimul Taliban ja Iraagis käimas täieulatuslik kodusõda. USA peaks just nende kahe riigiga tegelema ja kord alustatu lõpule viima. Läänelik demokraatia ja Lähis-Ida ei käi täna veel käsikäes. Küll aga suudaksid nad koostööd teha erinevate vastastikuste huvide baasil, mis eeldab aga rahu ja stabiilsust. Alles siis, kui rahvas on söönud ja joonud, majanduslikult kindlustatud, haritud ning arenenud, kui on loodud tugev keskklass, saab lagedale tulla demokraatiaideedega. (Eks ka Eesti „demokraatia“ ole jutumärkides, kuna eelnimetatud tingimused on kohati ebapiisavalt täidetud või siis üldse täitmata.)
Islamiriik on USA sünnitis Assadil oli oma riigis stabiilsus enne, kui USA hakkas mässuliste toetamise kaudu sekkuma Süüria siseasjadesse. USA välispoliitikale on omane olla äärmiselt kahepalgeline ja silmakirjalik. Mäletame ju, kuidas USA toetas Iraaki ja Saddam Husseini, ning seda just võitluses USA kunagise liitlase Iraani vastu. Kui Iraagi presidenti polnud enam tarvis, aga vaja oli ligipääsu tema riigi üüratutele naftavarudele, poodi ta üles. Nüüd räägitakse sellest, kuidas USA on Iraanile taas lähenemas, sedakorda juba võitluses Islamiriigi vastu. Islamiriigi sünnitas USA koos oma Araabia liitlastega ise, algul nii oma tegevuse ja hiljem oma tegevusetusega. Vägisi võib siinkohal leida end mõttelt, et USA lihtsalt vajab vaenlast, kellega pidevalt maadelda, kelle kallal oma uuemat relvastust katsetada. Kui USA oleks siiras ja tal oleks „araabia kevadega“ tõsi taga olnud, siis miks ta ei toetanud Bahreini rahva kevadet oma isevalitsejate vastu? Kui oled USA liitlane, võid sa oma rahvast alla suruda? Kui aga mitte, oled sa autokraat, anti-demokraat või diktaator, ning sind tuleb mistahes räpaste võtetega likvideerida? Lisaks, kui vaatleme USA liitlasi araabia maailmas, siis on enamasti tegemist selliste riikidega nagu Saudi Araabia, Katar, Araabia Ühendemiraadid, Kuveit… Mis on kõigil neil ühist? Nad on absoluutsed ja autoritaarsed monarhiad, kus demokraatial pole kohta ja ülimaks otsustajaks on isevalitseja. Seega, Bashar al-Assad võiks end kuningaks kuulutada, ja ta olekski võrdne Omaani sultani, saudide kuninga või Kuveidi emiiriga. Ja Assadi võim oleks seejärel püha ja puutumatu.
Mida USA peaks tegema? USA peaks kindlasti Assadi selja taha asuma. Selleks on erinevaid võimalusi ja see oleks tegelikult USA maksumaksjaile ka soodsaim lahendus. Ameeriklased on varemgi ja korduvalt suutnud halva mängu juures head nägu teha. Maailma avalikkusele jäetakse lihtsalt mulje, nagu Assad nõustuks mingisuguste USA kui „ülima õigluse eestvõitleja“ karmide tingimustega. Kõik vaatavad telerist, kuidas USA Süüria presidendile näppu vibutab ja Assad kahetsusega noogutab. Seejärel annab USA oma toetuse Assadile. Otseselt relvi poleks vaja tarnidagi. Piisab erinevate sanktsioonide leevendamisest või, veel parem, kaotamisest, et Süüria valitsus pääseks mitmesugustele finantsvahenditele ja muudele ressurssidele ligi. Samal ajal USA ei toeta enam Süüria mässulisi, vaid kutsub koostööle valitsusega. Seejärel on vaid kuude, kui mitte nädalate küsimus, millal Bashar al-Assad teeb Islamiriigile lõpu peale.
[esiletõste] Kui USA oleks siiras ja tal oleks“araabia kevadega“ tõsi taga olnud, siis miks ta ei toetanud Bahreini rahva kevadet oma isevalitsejate vastu? [fotoallkiri] VALE VAENLANE: Süüria president Bashar al-Assad on pikka aega olnud USA tugeva surve all. Priit Kutseri sõnul teenib aga Assadi režiim oma stabiilsuses ja sekulaarsuses USA huve.
PRIIT KUTSER Viimati muudetud: 19.11.2014
| ![]() Tagasi uudiste nimekirja |