Puuetega inimesi on 106 000 – kõiki neid sunnitakse tööle!

Tallinna Tehnikaülikooli üliõpilane ja puuetega inimeste eestvõitleja Jüri Lehtmets koos riigikogulase Marika Tuus-Lauliga Vabaduse väljakul toimunud puudega inimeste meeleavaldusel töövõimereformi peatamiseks 2014. aasta oktoobris.

Viimastel aastatel on tervisekahjustustega töövõimeeas inimeste arv kahekordistunud. Põhjusi pole vaja otsida – vaesus, töötus, haigused, arstiabitus. Tervena elatud aastate arv on meil langenud.

1. juulil, kui algas töövõimereformi jõustumise uus etapp (nende inimeste jaoks, kel pole varem töövõimet tuvastatud ehk siis uute sisenejate jaoks), polnud Sotsiaalministeerium olnud kiidusõnadega kitsi:

„Muudatuste eesmärk on, et pikaaegse tervisekahjustusega inimesed saaksid töötada ja elada aktiivset elu, saaksid uued võimalused. Selleks toetab riik vajalike teenuste ja abivahenditega, maksab töövõimetoetust ja aitab töö leidmisel.“ Nii kinnitas asekantsler Egle Käärats.

Keskfraktsioon hääletas Riigikogus reformi vastu. Mitte et me ei tahaks parandada puuetega inimeste elu, vaid meie näeme, et puhtmehaaniliselt, statistika pärast, tahetakse erivajadustega inimeste arvu vähendada ja nende elu hoopis vaevarikkamaks muuta.

Kus need töökohad on?

Eelneb töövõime (täielik, osaline, puuduv) stressirohke tuvastamise protsess töötukassas. Seejärel maksab riik töövõimetoetust vastavalt töövõime astmele. Enne veel käigud pere-, eri- või töötervishoiuarsti juurde, et andmed infosüsteemi sisestada. Siis tegeleb teiega töötukassas juhtumikorraldaja. Jne.

Kust ikkagi tulevad need erivajadustega inimeste töökohad? Praegu ei jätku tööd ka tervetele. Külad on tühjad, pered purunenud, mehed Soomes, poed suletud, postkontorid kinni, arstiabi keskustesse koondunud. Kust leitakse veel erivajadustest lähtuv töökoht? Kas ratastooli-inimene peab hakkama ise külast töötukassas ennast näitamas käima, leidma endale ise sobiva töö, tööandjad, osalema koolitustel. Kui seda ei tee, jätab riik ta toetusest ilma.

Puuetega inimestest moodustavad põhiosa lihas-luukonna haigustega ning psüühika- ja käitumishäirete diagnoosiga inimesed. Kujutame ju ette, et üksinda nad seda teha ei saa. Vaja on abistajaid ja juhendajaid. Need inimesed pole ju võimelised töötama täiskohaga, vaid osalise tööajaga. Mõni saaks teha vaid mingit eriti spetsiifilist tööliigutust.

Ratastooliga teise valda töötukassasse

Töökohad tuleks ümber kohandada, arvestada paljude erisustega. Vaimse puudega inimesed on ebastabiilsed. Kust tuleb raha, et erivajadustega inimene oma kodust trepist alla ja tööle transportida? Teise valda, teise linna? Ratastooli sõidutav eriteenus on Eestis kallis.

Ei taha sugugi erivajadustega inimesi alahinnata – jah, on neidki, kes on omandanud ratastoolis kõrghariduse. Aga siiski, kuidas nõuda tööandjalt, et ta võtaks tööle hariduseta, tööharjumuseta ja väheste võimetega inimese, kes pealegi vajab osalist tööaega?

Loomulikult vajab see kõik riigi poolt tööandjatele meetmete paketti või kompensatsioonimehhanismi. Kuidagi peab ju tööandjaid motiveerima. Seni seda pole tehtud, olgugi et olen Riigikogus palju kordi seda võimuerakondadele meelde tuletanud. Tööandjad on sotsiaalkomisjoni istungitel otse välja öelnud, et nad pole huvitatud, sest see toob neile lisakohustusi. Nad eeldavad, et riik tuleb appi.

Seega on uus reform läbi mõtlemata ega lähtu inimeste huvidest. Kui järgmisel aastal hakatakse ümber hindama ka tänaseid puuetega inimesi, kes praegu saavad oma töövõimetuseprotsendi sotsiaalkindlustusametist, näeme, kuidas nad töötukassas uue töövõimehinnanguga ja toetusrahaga rahule jäävad. Kui paljud tänastest puuetega inimestest terveks tunnistatakse ja kui paljud osalise töövõime määratluse alla langevad? Või sunnib see kargu- ja ratastooli-inimesi taaskord teerulliga Toompea platsile tulema?

MARIKA TUUS-LAUL,

Riigikogu sotsiaalkomisjoni liige

Jaga |