Aganad, vesi ja õhk

Leonhard Õunapuu,      13. november 2002


Kõnelemaks igapäevasest leivast, võiks selle loo pealkirjastada ka kultuursemalt, näiteks nii: Feodalismi, kommunismi ja uuesti sündinud kapitalismi aegne kõhutäide. Küsimuse kallale otse asudes tuleb nende rezhiimide suhtumist kodanikesse igal juhul iseloomustada sigatsemisena. Teisiti pole võimalik hinnata olukorda, kus koidust ehani pingutav inimene peab sööma kas aganaleiba, suures osas veest koosnevat, seakeeksiks nimetatud vormileiba või praeguseid teraviljatoodete õhutäidisega imitatsioone.

Harjumuspärase aganaleiva ümber erilisi probleeme ei keerelnud … Kui pereisa viskas enne jahvatamist terade hulka puulabidatäie aganaid, siis tegi ta seda lihtsalt soovist, et leib lasterikka pere laualt ei kaoks. Võimutsev parun ei suvatsenud orjadele täies elujõus püsimiseks piisavalt toiduvilja jagada, sest tal oli vaja saata oma lapsed Saksamaale kombeid õppima. Lisaks sundis instinkt teda selliseid hooneid ehitama, mis triumfeeriks moonakate suitsutarede üle, nagu seda praegu teevad linna pangamajad. Alama massi ekspluateerimine annab suurt tulu. Seda arusaama tauninud marksistid asusid samale seisukohale! Nimelt hakkasid õilsad revolutsionäärid plekkvorme kasutades tootma jahukördist leiba, milles vett oli üle poole kaalust. Tohutu inimhulk vedas hõredalt asustatud hiigelterritooriumil laiali elutagajaks ja unistuste teemaks kujunenud nätsket kraami - saaks seda kordki kõhu täis süüa! Sellise ainese tagasihoidliku doseerimise teel saadeti kümned miljonid inimesed teise ilma! Eestlaste lühikese eluea ja psüühilise vildakuse algmed pärinevad tihtipeale sellest perioodist.

Meie hulgas on veel küllalt inimesi, kes võivad kõnelda, milline alandus ja piin oli oodata autolavka kolhoosi tulekut, et osta kaks lubatud leivapätsi. Esines juhtumeid, et soovijal ei jätkunud selleks raha, sest president Rüütli Lenini ordeni väljateenimise aastail sai kolhoosivanake elatisraha 6-8 rubla, mille eest võis osta kümme sentimeetrit mantliriiet. Paremini käis selliste käsi, kes näiteks koonderakondlaseks kujuneva Tiit Vähi juhtimisel sõitsid Moskvasse kolhoosnike kongressile, kiljudes: kolhoosi tee on ainuõige tee! Olgugi, et peamees Gorbatshov rääkis selle väite paikapidamatust kinnitava toitlusprogrammi (hingitses ameerika valija abil) nässuajamisest kommunismijuttudest tülpinud vene (mitte eesti) rahva poolt.

Rahahaide meelevalla alla sattunud riigis, kus elu-olu juhtimatust nimetatakse turumajanduseks, võib stressist haaratud hulkade keskel (78%) kuulda beibesid eksalteerunult hüüdmas: milline hurmav aeg! Raha voolab uksest ja aknast sisse! Jaa, sellise epohhi vastuvõtmiseks andsime kõigepealt leiva tootmise soomlaste kätte… Nemad õpetasid meile rahategemise tõhusamaid võtteid, kui seda on jahule rohke vee ja maarjajää lisamine. Nii moodustub taignalusikatäiest pärmi abil ja lühikese kuumutamise järel (rohehallituse algrakud ei hävi) kogukas õhuline kukkel, mis poes maksab 60-90 senti. Kuivanult kaalub see haihtumatu kesine ollus ainult 24-32 grammi. Vaat talumees! Sinu poolt alla omahinna müüdud vili muutub päris lihtsa väärtustamise teel üle kümne korra kallimaks! Mida ütled? Taolise nõiakunsti edasiarendamiseks tormame EU-sse! Kuidas muuta seisundit, mis vanasti kandis maal nimetust - tillist tõmbamine? Me oleme pika orjaaja tõttu pugejalike maneeridega valge suguharu, kes ei suuda simbabvelaste kombel midagi radikaalset ette võtta. Nood kihutasid viiesaja aastase rüüstepraktikaga inglased maalt minema, tuues tagasi Euroopas valmistatud kirevas paberis küpsiseid, mille ostmiseks põlisrahval aga raha polnud. Oo, kui vihased sõnad kostusid Euroopas Simbabve presidendi küllatulekul!

Õnneks kuuleb meil vahel veel mõttevahetusi kunagise taluleiva üle. Kodust eemal heinal olles või hoonete rajamiseks metsa üles töötades, samuti uudismaad raadates pungitasid talumehe taskuid leivaviilud. Tema päevaseks töönormiks (ka ametlikult) oli aga 70 tonnmeetrit. Seetõttu ilmusid õnneaastail 1935-1939 küll jalgrattad, raadiod, traktorid, ka veoautod. Berliini olümpiamängude ajal osutusime maailma esimeseks spordimaaks. Lihaselised mehed olid sirgunud riigi toetuseta. Kui lähedal olid aga päevad, mil siinkirjutaja arutas neid asju Patareisse hävitamiseks suletuna koos olümpiavõitjate Palusalu, Stepulovi (esimene poksiproff) ja teiste sportlastega, seejuures aeg-ajalt uuelaadset leivaraasukest n-ö suhu sulama võttes. Koduleivaga pakikese saamine oli suursündmus, sest õnnetute mõnitamiseks muudeti alatasa vastuvõtu reegleid või omastasid selle tulnukaist kriminaalvangid.

Tänaseks on staazhikas Isamaaliit teinud palju vangide kinnipidamistingimuste Euroopa tasemele tõstmiseks. Samas tulid nad välja ettepanekuga - lammutada maha kolme põlvkonda kuulunud eestlaste hukkamise või surmalaagrisse lähetamise tunnistajaks olnud unikaalne Patarei! Selle vundamendile aga rajada globalistide kildkonna maitsele vastav noobel kunstiakadeemia, kus personaalnäituse naelaks võiks olla isegi kunstniku genitaaltrakti opereerimise näitamine. Selline idee pärineb seebiooperite ja ajuloputusvahendite importijatelt. Kus tegijaid, seal nägijaid! Nende arvamuse kohaselt ei tohi meil olla Patarei taolist tähendusrikast minevikumeenutajat, mis pealegi paistab kaugele merele ja oli 1944. aastal kõnekaks tähiseks loendamata tuhandetele kodumaalt niiskunud silmil põgenejatele. Nendele mälestusmärgi püstitamist Laar ei nõudnud.

Nii jääb üle küsida, kas anglosakside loodud NATO-sse astumine ja nende leiva söömine teeb lõpu eestlaste väga varasele suremisele ning taastab füüsilise tugevuse, mis tähendab ka seda, et raadiost hiirte piuksumisena kostnud meeskoorilaul hakkab jälle kõlama mererühmana, nagu seda pakkusid külla saabunud laevastiklased? Teiseks tahaks teada, kuidas loodab Keskerakond üle saada jahmatusest, kui ta oma triumfiteel satub vastamisi teiste erakondade süül põhiseaduse paragrahvi 23 kohaselt tekkida võiva kirveste ja kaigastega (Anija vana ja Rumeenia uus eeskuju) relvastatud nn terroristide armeega? Viiekohalise arvuni küünib omandireformi käigus tekkinud vihaste inimeste hulk. Riik ei luba neil Euroliidu organite (kokkumäng) poole pöörduda!!! Kui kaua lepivad inimesed pelga teadmisega, et demokraatlikus ühiskonnas ei tohi olla ühtki võimu poolt ebaõiglaselt koheldut? Keskerakonnalt hakatakse teiste jõudude kümne aasta pahategude eest seletust nõudma! Leiva hinna küsimust ei saa unustada!

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)