Kas Eestis on võimalik väärikalt vananeda?

ANNE TUURAND,      09. jaanuar 2008


Järelmõtteid ETV samanimelisele saatele mullu novembris

Tervitatav on, et meedia võttis kõne alla meie ühiskonna ühe sotsiaalpsühholoogilise valuprobleemi. Kuid kahetsusväärne on, et küsimuse püstitamisest kaugemale ei jõutudki. Inimeste elukvaliteedi ja inimväärikuse hindamisel opereeriti ammu poliitilisse käibesse juurutatud pseudomääratlustega nagu „eluga toimetulek" ja „toidukorv", millel on käsitlusaluse probleemiga vähe seost (kui seda üldse ongi).

Eriti kummastavalt mõjus ühe saatekülalise - Heinz Valgu -võltsoptimism, et tavalise (minu rõhutus – A.T.) pensioniga olevat võimalik hästi ära elada. See olevat tema tuttavate arvamus. Huvitav oleks teada, kui mitmest isikust koosnes see „esinduslik valik", kellega ta oma tugitooliuurimuse läbi viis? Valgu arutelud eestimaalaste hüppest „okastraaditagusest august" otse „lõhnavasse lilleaeda", kus näljasurm kedagi ei ähvarda, tigestasid inimesi äärmuseni.

Võime küsida: kas kerjusliku elatusrahaga ellujäämine tähendabki Eesti riigis väärikuse säilitamist?

Inimene väärib väärilist hindamist

Tegelikult kujuneb enesehinnang ja sedakaudu ka eneseväärikustunne ümberkaudsete isikute ja ühiskonna poolt inimesele antud hinnangute põhjal, väljendugu need siis sõnades või inimese tänase töö või elutöö reaalses hüvitamises.

Minimaalse elatusrahaga on vanemale generatsioonile koht ühiskonnas kätte näidatud. Lisaks on neile kaela riputatud n.ö psühholoogiline hinnalipik: kasutu, riskirühmlane, rasvavoltidesse uppuva suuga penskar, arulage tädi Maali jms.
Inimloomusest ei näi meie poliitilised lobisejad midagi teadvat ja hoolivad sellest veelgi vähem.

Juba ammu (nii tehti ka selles saates!) väideti, et keskmine pension ulatuvat 5000 kroonini. Tegelikult saab valdav enamik kogu elu töötanuid kõige enam 4000 krooni pensioni.

Varem Kesknädalas juba ära toodud tõestustele lisan veel ühe: mu naistuttav, kel on 49 aastat tööstaazhi ja kes on ühe lapse ema, saab 4009-kroonist pensioni. Kas see on väärikas tasu pool sajandit tehtud töö eest? Õigem oleks seda nimetada mõnituseks.

Ärge alandage inimest!

Ikka ja jälle kõneldakse mingist müstilisest „toidukorvist".

Sisuliselt tähendab see inimeste alandamist loomariigi tasandile. Kõne all on ju ainult esmaste bioloogiliste vajaduste rahuldamine. Mida peale hakata muude põhivajadustega, mille krooniline mitterahuldamine muudab elu samahästi kui mõttetuks?

Olemise motivatsioon tärkab alles siis, kui alama astme vajaduste rahuldamine pole enam põhiprobleem. Keda huvitab, kuidas tunnevad end endised õpetajad, teadlased, arstid või muu elukutse esindajad, kes tööelu jooksul on kaaskodanikele ja ühiskonnale andnud palju väärtuslikku, teadmisi ja hoolt, kuid nüüd on tunnistatud ühiskonna taagaks? Ei ole nad sedagi väärt, et jõuaksid osta teatripiletit, raamatuid, ajalehti jm, mis on alati nende ellu kuulunud. Mõistagi leidub ka vaid alama astme vajadustest motiveerituid, kuid eeldatavasti on nad siiski vähemuses, sest eestlased on alati olnud suhteliselt haritud rahvas.

Krooniliselt alarahuldatud tarbed tekitavad inimestel paratamatult frustratsiooni, psühhosomaatilisi haigusi, depressiooni, antisotsiaalseid meeleolusid.

Helde taevas! Keda peaks siis veel huvitama sedalaadi „tühiasi" nagu inimeste eneseväärikus?! Meie ladvikule ikka näib, et vanema põlvkonna unistuste tipp on pooltäis kõht ja paar hilpu second-hand-poest.

Ka kõnealuses telesaates veeretati juttu „elamisoskusest", optimismi säilitamisest, rõõmsameelsusest, taidlemisest kui eluga toimetuleku (s.o ellujäämise, mitte eneseväärikuse säilitamise!) võimalustest. Eriti muljetavaldavalt mõjusid need „õpetussõnad" peadpööritava inflatsiooni, riigikogulaste kulutshekkide esitamise vaevast lahtisaamise, valijatega kohtumise sildi all korraldatavate kuninglike õhtusöökide, juhtpoliitikute ja kõrgete riigiametnike suurte palgatõusude, riigieelarve 8-miljardilise ülelaekumise ja lõpmatute majandusedu-juttude foonil.

Kas eluraskuste üle ei tohigi kurta?

Eakate õiglast kurtmist eluraskuste pärast peetakse naeruväärseks virinaks, millele pole mõtet tähelepanu pöörata. (Kui valimiseelne periood välja arvata!)

Alles see oli, kui igat masti poliitikud tikkusid üksteise võidu pildile, kus nad, paskvilltõsised näod peas, jagasid lubadusi hakata väsimatult parandama vähekindlustatute elujärge. Nüüd, ohjeldamatu hinnatõusu tingimustes, kus oleks ülim aeg lubadusi täita, selgub äkki, et see ei tule kõne allagi.

Eelmise kuu algul tulid pensionärid Toompeale pikettima, taotledes pensionide tõstmist juba alates 1. jaanuarist. Nagu oligi oodata, kõlas meedias: meelt avaldasid vaid Keskerakonna valijad! Loodetavasti said ikka kõik aru, mida sellega öelda taheti: tobedad protesteerisid, targad jäid koju... On ju Eesti meedia aastaid vaeva näinud kujundamaks Keskerakonna valijatest kõige rumalamate ühiskonnaliikmete kuvandit. Mis sest, et just Keskerakond esitas Riigikogus eelnõu pensionide tõstmiseks aastavahetusest peale. Teadupärast lükati eelnõu tagasi.

Nõudmisi tuleb õigesti esitada

Muidugi on iseasi, kas päkapikuna leelotamine on kõige õigem viis oma tõsiseid nõudmisi esitada. Tundub, et see on pigem võimalus end ise pilkeobjektiks seada. Meie meedia ei jäta seda eales kasutamata! Nii ka läks. Isegi iga meedianolk on ammu selgeks saanud, mis suunas tuleb plusspunktide kogumiseks pori loopida.

Rahandusminister Ivari Padar leidis 27. detsembril raadios esinedes, et „kellelgi pole muretsemiseks mingit põhjust". Esiteks tunnistas ta, et ainuüksi toiduainete hinnad tõusid lõppenud aastal üle 20 protsendi, kuid lisas, et pensionide 22-protsendine tõus 1. aprillist „selgelt ületab mitmekordselt võimalikust hinnatõusust tingitud kulutused". Arvud aga näitavad, et ammu enne elatusraha suurenemist on pensionärid tulude tõusu sõna otseses mõttes „ära söönud", muude kulutuste kasvust rääkimata.

Ütlemata piinlik oli kuulda rahandusministri suust „mitmekordsest hinnatõusude kompenseerimisest" ja tema joviaalset soovitust „end mitte haigeks mõelda".

Inimväärikus kuulub olemisväärtuste hulka ja on elukestev püüd, mis inimese vananedes kuhugi ei kao. Kerjusliku elatusrahaga vegeteerides, kasutuks olevuseks ja ühiskonna taagaks tunnistatuna pole inimesel kuigipalju võimalusi eneseväärikust säilitada.

Olgu siin välja öeldud seegi, et kõige raskem on inimesel andestada neile, kelle süü läbi kannatab tema eneseväärikus.
Seepärast ongi vastus pealkirjas esitatud küsimusele: EI!

[esiletõste]
Inimväärikus kuulub olemisväärtuste hulka ja on elukestev püüd, mis inimese vananedes kuhugi ei kao.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (11)