Protsess: Elmar Sepa kohtusaaga tõestas Eesti õigussüsteemi sõltumatust

URMI REINDE,      29. oktoober 2003


21. oktoobril jõustus kohtuotsus, millega Elmar Sepp mõisteti õigeks nn korteriskandaali asjus talle esitatud süüdistuses. Kesknädal arutles maratonprotsessi järel koos kolm aastat kohtutes väntsutatud poliitikuga toimunu üle sügavamalt.

Intervjueerija meelest seisab avalikkus täna mitmesuguse kogemuse vahel. Ühed on pettunud, et "suurt sahkerdajat" kinni ei pandud, teised on kainenenud ja ajavad kõik meedia kaela, kolmandad - arvatavasti suur osa rahulikke ning normaalseid kodanikke - on tulemusega rahul, nentides stoiliselt - quod erat demonstrandum. Seda oligi tarvis tõestada.
Kuidas ise hindate enda õigeksmõistmist?
Õigeksmõistev otsus, mille linnakohus kohtunik Märt Tominga eesistumisel minu suhtes langetas, näitab Eesti kohtusüsteemi sõltumatust. Poliitiline tellimus, mida minu kohtuasi endast kujutas, ei suutnud õigusemõistjaid tõe moonutamisele kallutada. Ehk sai Isamaaliidust Res Publicasse evakueerunud Siim Kiisler esmakordselt aru, mida tähendab respublikaanide devalveeritud äraostmatuse mõiste. Mul on hea meel, et Eesti riik demonstreeris kolmanda võimu abil demokraatlikku küpsust, seistes üldinimlike väärtuste eest, mida süütu inimese kaitse pahatahtliku laimu vastu kahtlemata on.

Millised olid süüdistuse tagamaad?
2000. aasta septembris oli riigis ja Tallinnas võimul tänaseks marginaalseks erakonnaks taandunud Isamaaliit. Enne Isamaaliidu suurkogu oli tarvis üldsuse tähelepanu kõrvalejuhtimiseks algatada mõni ühiskondlikku kandepinda leidev skandaal, mis varjutaks Mõisa äpardumised pealinna juhtimisel. Siim Kiisler, kes auahne inimesena soovis ennast erakonnas maksma panna, käivitas oskuslikult Jüri Oti korteriskandaalile toetudes Elmar Sepa korteriskeemide loo. Kellel asja vastu enam huvi, võib lugeda tolleaegseid lehti, kus Sepp juba ette kurjategijaks tembeldatakse. Ainsa erandina erines tolleaegsetest teemakäsitlustest Edgar Savisaare kirjutatud artikkel, kus ta Kiisleri kokkuklopsitud süüdistused ümber lükkas.

Oktoobris 2000 algatas prokuratuur teie suhtes kriminaalasja, mis jõudis kohtulahendini eelmisel nädalal, seega kolm aastat hiljem. Mida möödunud pikk aeg teile tähendas?
Need aastad olid mulle tõeliseks küpsuseksamiks, pannes proovile kõik eelnevas elus omandatud tõekspidamised. Õppisin end vaos hoidma. Sageli tuli end seesmiselt korrale kutsuda, et mitte lasta pettumusel ja minnalaskmismeeleoludel maad võtta. Oli äärmiselt raskeid ja valulisi hetki, millest ma täna ei tahaks rääkida. Kui sellele ajale tagasi vaatan, siis võin kinnitada - mind hoidis elurõõmsa ja tegusana teadmine, et ma pole seaduse vastu eksinud.

Kujutan ette, et tundsite ka masendust, hirmu ...
Kõige rusuvamad päevad olid siis, kui arreteeriti aselinnapea Vladimir Panov, keda raudus käsi ajakirjanikele eksponeeriti. Kartsin, et uurija Tanel Järvet paneb ka mul käed raudu ning veab telekaamerate saatel ühe vanalinna maja juurest teise juurde. Televiisoris nähtud katkendid Panovi arreteerimisest mõjusid väga shokeerivalt, sest mõistsin, kui kaitsetu võib inimene olla võimu kuritarvituste ees. Kui minu asi kohtusse jõudis, hirm kadus, sest teadsin, et Kiisleri valesüüdistuste alusel algatatud protsess ei saa lõppeda teisiti kui õigeksmõistva otsusega.

Praegu tunnete end võidurõõmsana?
Tunne on nagu pärast head leilisauna. Mustus on maha pestud, ihu värske kasevihaga üle käidud, meel virge.

Siinkohal sobibki küsida tulevikuplaanide kohta.
Kavatsen jätkata tööd Tallinna linnavolikogus. Kindlasti annan endast parima Keskerakonna heaks. Kolm rasket aastat õpetasid otsima tuge spordist, millega tahan sama intensiivselt edasi tegelda.

Kas esitate riigi vastu kahjunõude?
Seda on minult küsitud korduvalt. Pean ütlema, et ma ei saa sellest küsimusest aru. Riik on mind läbi kohtuvõimu kaitsnud laimu alusel esitatud valesüüdistuste eest. Kohus osundas oma otsuses ka rollile, mida on mänginud ajakirjandus mulle süüdlase oreooli loomisel.
Miks peaksin siis esitama kahjunõude riigile, kui minu vastu kavandatud intriigi punus Siim Kiisler? Laimu sepitseja on see, kelle pärast ma kolm aastat ülekohtuste süüdistuste taaka kandma pidin. Nähtavasti oli Siimul ka kaaslasi, kes kõrvasosistatud juttude, vargsi valitud telefonikõnede ning hämarate meilide abil suunasid ajakirjandusväljaandeid tõtt väänama.
Ma ei usu, et ajakirjanikud vabatahtlikult kellestki peksupoissi vormivad. Eesti ajakirjanikud oskavad materjali analüüsida ning järeldused ladusalt loetavaks artikliks kirjutada. Seda tõestas oma 20. oktoobri teemakäsitlusega näiteks Jaanus Piirsalu Päevalehest.
Täna tuleks pigem küsida, kas ma esitan avalduse "uue poliitika" esindaja Siim Kiisleri vastutusele võtmiseks laimamise eest. Võiksin seda teha, kuid kui ma mõtlen kannatustele, mida see tooks kaasa tema perekonnale ja tuttavatele, siis kaob mul ausalt öeldes tahtmine. Kättemaks ja kibestumine minule omane ei ole. Salakaebaja ja valesüüdistaja karjäär tekitab maohaavu, mida on kergem ära hoida kui ravida. Soovitan Siim-Valmaril oma elu üle sügavalt järele mõelda. Ehk saab inimesest veel asja.
Kolme aastaga kaotatud närvirakke ei anna mulle tagasi ükski kahjunõue. Pealegi leian, et õigeksmõistev kohtuotsus on mu nime enam puhastanud, kui seda võiks teha Kiisleri avalik hukkamõist või ajalehtedes trükitavad õiendused ja vabandused. Luuletaja sõnu parafraseerides on siin maailmas kõigeks oma aeg ning tunnen, et mulle on saabunud tõsise töö, mitte kahjurõõmu aeg.

Ometi on teile ülekohut tehtud. Oleks isegi väga loomulik, kui sooviksite nüüd õigeksmõistetuna poliitilist tellimust täitnud kohtuasja niiditõmbajatele sama mõõduga tasuda?
Võib-olla olen sellistes asjades naiivne, kuid mulle tundub Eesti poliitikas nii levinud "hammas hamba vastu" käitumismall ülimalt primitiivne. Kättemaks, uskuge mind, pole mitte kunagi elus edasiviiv jõud. Siim Kiislerit ning teisi, kes demokraatliku riigikorralduse üheks põhipostulaadiks arvatavat süütuse presumptsiooni millekski pidamata mind kolm aastat kurjategijana esitlesid, pean kõigele vaatamata mitte paadunud valetajateks, vaid arenemisvõimelisteks, oma vigadest õppivateks inimesteks.
Fundamentalistlikult mõtlevate poliitikute aeg saab paratamatult ümber. Res Publica "Vali kord!" loosung pidi läbi Kiisleri stsenaariumi saama algatatud protsessil praktilise teostuse. Kui nüüd Sepa avaliku hukkamõistu asemel järgnes kohtus õigeksmõistev otsus, kahandab see kindlasti "äraostmatute" seltskonna mainet.

See maine kahaneb vist niigi liiga suure hooga. Millest on iseenesest kahju. Kuid küllap teie ümber jagus nende aastate jooksul ka neid inimesi, kes julgustasid ja jõudu andsid?
Jah, kolm aastat, mil olin allutatud uurimistoimingutele ja kohtumenetlusele, oli väga palju helgeid ja rõõmsaid hetki, mis seostuvad heade sõprade ja erakonnakaaslaste toe ning abiga. Tahan tänada kõiki, kes mind uskusid ja toetasid, kes aitasid mul alal hoida eneseväärikust ja elutahet.
Eraldi minu sügav kummardus ja südamest tulev tänu minu advokaadile Viktor Kaasikule. Ilma tema kolossaalse tööta ei oleks ma täna kindlasti see, kes ma olen.
Head erakonnakaaslased! Minu võit kohtus on teie kõigi ühine võit, kõigi nende võit, kes tõeliselt, mitte pelgalt sõnades, peavad demokraatiat ainsaks võimalikuks ühiskonna käitumisnormiks.
21. oktoobril jõustunud õigeksmõistev kohtuotsus kätkeb endas hinnangut valekaebustele, poliitilistele mängudele, ajakirjanduse kasutamisele ühiskondliku arvamuse kaudu kohtu mõjutamiseks. Pärast seda otsust asub kõik minu elus taas oma kohale.

Tänan, ja jõudu teile, Elmar Sepp!

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)