Mitte päris akadeemiline ajalugu

HEINO KÄÄN,      03. mai 2006


"Eesti ajaloo" vastilmunud VI köide on välja antud 1930-ndail aastail Hans Kruusi alustatud akadeemilise sarja järjena. Küllap on Rein Ruutsool õigus (EPL 27.01), et sellisel kujul välja pakutud ja teostatud ajalooraamatult eeldatakse ühtlasel akadeemilisel tasemel sisu. Paraku on praegu tegemist pigem artiklikogumikuga, kus eri autorid on oma ainesele lähenenud erinevalt – niihästi laadilt kui ka sisult.

Lugesin sellest raamatust tähelepanelikumalt viimase 65 aasta käsitlusi. Asjalikkuse, argumenteerituse, objektiivsuse ja esituslaadi poolest olid meeldivaimad Jüri Andi ja Tõnu Tannbergi kirjutised, millel ootuspärane akadeemiline tase.

Lauri Vahtre negativistlik esseism
Tema subjektiivne, esseistlik laad tundub niisuguses väljaandes võõrastavana. Ajaloolase objektiivsuse asemel kaasneb sellele lisaks veel üldine negativistlik hoiak. Niiviisi majandusest, olgu siis tööstusest või põllumajandusest kirjutades pole seetõttu ei tulemuste üldistamist ega objektiivset analüüsi. Üht-teist konkreetset on muidugi nimetatud, aga ikka keerab autor kõige puhul ette asja negatiivse külje. Kohati jõuab see lausa naeruväärsuseni. Näiteks siis, kui ta möönab kitsarööpmelise raudtee asendamist laiarööpmelisega kui majanduslikult põhjendatut, peab Vahtre ometi nutma, et "koos kitsarööpmelise raudteega kadus eesti kultuuripildist ka üks omapärane valdkond" (lk. 319).
Jah, oli nõukogude aeg, olid Nõukogude riik ja nõukogulik majandus. Seda enam oleks põhjust esile tuua, millega tollastes rangelt reglementeeritud tingimustes Eestis hakkama saadi.

Mart Laar on tundlemisest üle saanud
Autorina on Mart Laar asjalik – üle saanud oma varasemast tundlemisest, pateetikast. Päriselt ta oma tippteoste, seni parima Eestis peetud lahingute käsitluseni ("Emajõgi 1944" ja "Sinimäed 1944") siiski ei jõua.
Vähemalt ühes – ja olulises – episoodis lööb veel välja nooruke, latvupidi käinud Mart Laar. See on Tiefi valitsuse käsitlus (lk. 225). Mitte Tief ei teatanud valitsuse ja Rahvuskomitee ühiskoosolekul, et valitsus asub oma kohuseid täitma, vaid nõnda otsustati ühiselt. Mitte Tief ei pidanud "vajalikuks trükkida ja laiali jaotada "Riigi Teataja" numbri Uluotsa otsuse ja valitsuse deklaratsiooniga", vaid valitsus otsustas J. Uluotsa käskkirja valitsuse moodustamisest Riigi Teatajas ära trükkida, ja nii ka tehti – ainult laialijaotamiseni praktiliselt ei jõutud. Valitsuse deklaratsioon saadi lõplikult valmis hiljem ja seegi otsustati Riigi Teatajas ära trükkida. Kuid trükikoja lähedal plahvatas pomm, mis viis elektriseadmed rivist välja, ja uut numbrit trükkida enam ei saadud. Mitte aga nii, nagu kirjutab Laar: "Mõneks ajaks kadus elektrivool. See aeglustas "Riigi Teataja" trükkimist, mille number valmis alles hommikuks, ning selle üleskleepimiseks ei jätkunud aega." Otsekui oleks siis ära trükitud ka deklaratsioon, mis tegelikult jäi käsikirja ja läks kaotsi. Nagu on tänaseks kadunud ka need vähesed Riigi Teataja 1. numbri eksemplarid, mis siin-seal sõjakeerised üle elasid.
Iseenesest pisiasjad, aga see episood Eesti ajaloos ei ole pisiasi. Lihtsustada, skemaatiliselt esitada ju võib – näiteks, jätta kõrvale nimetatud käskkirja erinevad variandid. Ent see ei tähenda, et tõsiasju võiks moonutada. Neid sündmusi on pealegi trükisõnas lugematu arv kordi üksikasjalikult kirjeldatud. Samas – siinset raamatut "võetakse…ikkagi…teatava kaanonina", tõdeb Ruutsoo põhjendatult.

Faktilisi eksimusi
Mõnesuguseid faktilisi eksimusi leiab mujaltki, enamasti küll väheolulisi. Ent on ka problemaatilisi hinnanguid.
Näiteks leheküljelt 257 loeme: "1954. aastal eraldati siseministeeriumist julgeolekuga tegelevad struktuuriüksused ning moodustati nende baasil Riikliku Julgeoleku Komitee (KGB). Julgeoleku organitele komitee staatuse andmine oli selgeks märgiks selle institutsiooni varasema mõjuvõimu vähenemisest [---] KGB kõrval tegutsema jäänud üleliiduline siseministeerium hakkas tegelema eelkõige korrakaitsega."
Pigemini oli küll vastupidi – siseministeeriumi alluvusest äratoomine ja omaette valitsusstruktuuri moodustamine kõneleb julgeolekuorganite tähtsuse tõusust pärast nende vahepealset lühiajalist tagaplaanile surumist.
Liiga lihtsustatud on konstateering: "Julgeoleku organid allutati senisest enam parteiaparaadi kontrollile." Parteiaparaadi ja julgeolekuorganite omavahelised suhted polnud kaugeltki üheplaanilised ning olid ka erinevail perioodidel erinevad. Aga komitee moodustamisest alates julgeoleku mõjuvõim suurenes püsivalt, alluvussuhe parteiorganitega aga nõrgenes. Samas siseministeeriumi tähtsus üha vähenes nii, et varsti muudeti üleliiduline ministeerium liidulis-vabariiklikuks.
Muide, riiklik komitee ei tähendanud sugugi ministeeriumist vähem olulist valitsusorganit. Pigemini oli see mingil määral ministeeriumide-vaheline, osaliselt koguni ministeeriumide-ülene. Näiteks Riiklik Plaanikomitee oli tähtsam kui ükski ministeerium. Riiklik komitee kontrollis, suunas, koordineeris oma alasse kuuluvat tegevust kõigis süsteemides. Nii koordineeris Riiklik Kirjastuskomitee kogu kirjastustegevust, sõltumata ametkondlikust alluvusest. Peale selle olid Ministrite Nõukogu juures asuvad lihtsad komiteed, näiteks Kehakultuuri- ja Spordikomitee, mis tegelesid vaid oma, enamasti vähemtähtsa haldusala juhtimisega.

Rasketööstus – halb või hea?
Otsekui aksioomiks on kujunenud negatiivselt suhtuda suurtööstuse, masina- ja aparaadiehituse ning keemiatööstuse intensiivsesse arendamisse Nõukogude Eestis. Ka siinses raamatus tuuakse – nagu varem ja mujalgi – püüdlikult esile sellega kaasnevad negatiivseid aspekte. Aga näiteks 20. sajandi teisel kümnendil teostatud rasketööstuse arendamist Tallinnas, siia terve rea suurtehaste rajamist nii väga pahaks ei panda. Või puuvillatöötlemistööstuse väljaarendamist 19. sajandi teisel poolel. Aga see käis ju täpselt sama skeemi järgi! Ja nüüdki, kõige uuemal ajal, juba iseseisvas Eestis, oleme ülimalt õnnelikud, kui keegi tuleb ja ehitab Muugale suure terasetöötlemistehase või Saaremaale aparaadiehituse ettevõtted või seab Sillamäel Silmeti nii järje peale, et see on võimeline poolt maailma oma toodanguga rahuldama. Ikka samamoodi: tooraine sisse ja toodang välja.
Oleks juba ammu aeg tõsiselt, allikmaterjalidele ja faktidele tuginedes, läbi analüüsida tööstuse arendamise probleem. Kui palju see tulenes mingist Moskva üldplaanist, kui palju eri ametkondade koordineerimatust tegutsemisest? Milline oli seejuures ENSV oma võimuorganite osa, mis konkreetselt tulenes nende soovidest, tahtmistest ja plaanidest, aga ka vastuseisust – eriti rahvamajandusnõukogude perioodil, mil kohalikul võimul oli suurem sõnaõigus?

Oodanuks probleemipuntrate süvaanalüüsi
K.Veskimägi toob raamatus "Kuidas valitseti Eesti NSV-d" 1944. aastast näite sellest, mida Eestisse taotleti Saksamaalt tulevate reparatsioonide arvel: "Põllutöö rahvakomissar Georg Abels tahab, et Hannoveri firma "Hanomag-Diesel" toodaks Saksamaalt kõigi osakondade ja tööjõuga (sic!) Tartusse, tehku Tartus aastas 5000 traktorit, sõidu- ja veoautosid 8000, elektriveokeid 200. Mis üle jääb, anname teistele liiduvabariikidele." (lk. 154). Kas see oli tollal ühekordne taotlus sõjas purustatud tööstuse ülesehitamiseks või olidki niisugused ambitsioonid Eesti NSV juhtidele omased?
Aksioomina on harjutud võtma sedagi, et asja taga oli mingi suur ja üldine venestamisplaan. Ent faktilist tõestusmaterjali sellele ei ole kohanud. Ei saa välistada võimalust, et kõik see kokku oli lihtsalt üks suur vene bardakk.
Samalaadne kui tööstuse käsitlus on Lauri Vahtre lähenemine põllumajanduse problemaatikale – nagu poleks suurpõllumajanduse arengut Eestile vaja olnud. Väike vahe siiski on. Nimelt näeb autor siin ka mõnd helgemat momenti. Oluliselt muudab kõik lihtsamaks see, et põllumajanduse valdkonnas pole tegemist rahvusküsimusega.
Muidugi oleks palju tahta ühelt ülevaateraamatult nende probleemipuntrate süvaanalüüsi. Aga ka publitsistlik ülelibisemine ja ühekülgselt negativistlik hoiak ei tee tõsisele ajalooraamatule au.
Eks asi olegi suuresti selles, et esimene tõsine ülevaatekatse pandi seesugusesse soliidsesse konteksti, mis eeldaks peaaegu et viimase instantsi tõdede kuulutamist. Ilmunuks see tavalise, omaette raamatuna, võinukski seda võtta esimese üsnagi õnnestunud katsena, millele saaks järgneda juba tõsine akadeemiline ajalugu – olgu siis kuues või seitsmes köites.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)