Eesti pole Inglismaa – siin poliitikud rahvast ei kuula!

Ma lihtsalt imestan ja imetlen, mis viimastel nädalatel, pärast Brexitit, toimub Inglismaal! Uus raudne leedi on Theresa May. Ta ei löö risti ette ega karda. Ta ei karda Euroopa üldsuse arvamust, ta ei karda oma eelmise valitsuse ministrite arvamust, ta paneb rahuliku südamega välisministriks Boris Johnsoni – mehe, keda praegu sajatab terve Euroopa Liit ja kes on üks Brexiti alustajaid ja läbiviijaid, kes peaaegu lagundas Euroopa Liidu (me ju ei tea, mis edasi tuleb). Ta on mees, keda rahvas väga armastab ja kelle poolt üle poole Inglismaa valijatest ka hääletas. See mees tegi oma töö ju suurepäraselt ära!

Ja Theresa May paneb ta välisministriks. Välisminister aga on valitsuses esimene mees peale peaministrit.

Ja nüüd mida me näeme? See mees hakkab kujundama suure vana demokraatiaga kuningriigi välispoliitikat. Mõlemad, see võidukas mees ja enesekindel Theresa May, arvestasid britlaste arvamusega – kui rahvas tahtis häälteenamusega, igati demokraatlikul viisil, Brexitit, siis peaminister ütles: me teeme seda. See on ainult kiiduväärt!

Kui nüüd võrrelda, mis on toimunud Eestis viimase veerandsajandi jooksul, siis mida näeme siin? Lugedes Boris Johnsonit opositsiooni liidriks, võime samamoodi pidada Eesti opositsiooni liidriks veteranpoliitikut Edgar Savisaart, kes veerandsajandi jooksul oma suurima opositsioonilise parteiga – Keskerakonnaga – on võitnud parlamendivalimised 1999. aastal ja 2003. aastal. Lennart Meri ei esitanud Savisaart peaministriks 1999. aastal, kuigi ta oli ülekaalukalt oma parteiga võitnud. Arnold Rüütlil ei võimaldatud Savisaart esitada 2003. aastal, kui Res Publica susis Keskerakonnale kaela nn Panovi-käerauad. Keegi ei rääkinud, et võitjapartei peaks asuma riiki juhtima.

Edasi, 2005. aastal, seadustati koguni ebausaldusväärsed e-valimised, ning siis võitis Keskerakond vaid sedelvalimistel, viimati 2015. aastal. Kuigi e-valimised on põhiseadusvastased, on need heaks kiitnud isegi Riigikohus! Seega Eestis me läheme pigem Riigikohtuga demokraatia vastu, et mitte anda valimiste võitjale õigust, nagu tuhandeaastases Euroopa riigis.

Vaadake nüüd, milline vahe on demokraatial Inglismaal ja meil siin Maarjamaal. Meie noored poliitikud peaksid Inglismaast eeskuju võtma ja hakkama ka Eestis rohkem arvestama rahva arvamusega ja tegema järeldused täpselt selle järgi, kuidas valimised läksid ja mida rahvas ütles, andes võitnud partei esimehele õiguse moodustada valitsus. Sest rahva hääl on jumala hääl!

Praegu aga särab meie noor kogemusteta valitsus peavoolumeedia rambivalguses ja kiidab ennast, kui tublid ja toredad nad on, samal ajal oskamata Eestis midagi uut välja pakkuda. Oskame ainult makse ja aktsiise tõsta, samal ajal kui ükski minister ega peaminister pole viimase poole aasta jooksul öelnud, kuidas arendada meie majandust ja riigile rohkem raha saada. Pole keegi rääkinud ka sellest, kuidas demokraatlikke valimisi korraldada.

Ma arvan, et oleks aeg eeskuju võtta Suurbritannia demokraatlikust valitsemisviisist ja hakata seda kohaldama meilgi. Ning võib-olla järgmised Riigikogu valimised teha ilma e-hääletuseta ja vaadata, mida rahvas valimisurnide juures tegelikult arvab, nii nagu seda on tehtud vanal heal Inglismaal.

KESKMÕTE: Ma lihtsalt imestan ja imetlen, mis viimastel nädalatel, pärast Brexitit, toimub Inglismaal!

HEIMAR LENK, Riigikogu liige

Jaga |