Segadus Ameerika hinges

EDGAR KASKLA,      20. november 2002




Üle aasta on möödunud 11. septembri rünnakust. Paljud on veendunud, et maailm on kardinaalselt muutunud. Ühest küljest on maailm muutunud kindlasti: USA sõjavägi vallutas Afganistani, Iisraeli ja palestiinlaste situatsioon on teravnenud, lennujaamades otsitakse hoolikalt kõik reisijad läbi.

Teisest küljest pole USAs muutunud suurt midagi. Paistab lihtsalt silma, et president George W. Bush ei suuda ega taha saavutada rohkem, kui ameeriklastele pakkuda kiiret ja verist kättemaksu. Ameerikat kummitab majanduskriis, mille eest sõjavägi kaitsta ei saa ning mida on võimatu varjata faux patriotismiga ja ilusate presidentlike sõnadega.
Aasta eest saadi aru, et talibanide vallutamine ei lõpeta võitlust kurja ja terrorismi vastu. Siiski otsustati Afganistani rünnata, et karistada valitsust, mis varjas Osama bin Ladenit ja toetas terroristide väljaõppeid. USA sõjavägi saavutas selle eesmärgi hämmastava kiirusega, mis tegi maailmale selgeks, et pole ühtki riiki ega sõjaväge, mis saaks ameeriklastega konkureerida. Ameerika jääb edasi mängima "maailma politseiniku" rolli, mida sageli kritiseeritakse, aga ka teised arenenud riigid on sellega päri, kuna nemad ei pea oma käsi veriseks tegema ja suuri summasid kulutama militaarsele tegevusele.

USA-Vene vastastikune suhe

Vähem tähelepanu on pööratud muudatusele USA-Venemaa välispoliitikas. Vladimir Putinile ja Vene valitsusele pidi olema suureks üllatuseks, kuivõrd kiiresti ja tõhusalt USA sõjavägi tegi ära mõne nädalaga, mida Nõukogude Liit ei suutnud 15 aastaga. Putin loobus NATO kriitikast ja nõustus laienemisega. Olgu NATO või mitte NATO, Vene riik ei suuda vastu panna ega olukorda muuta. Samas anti Putinile vabad käed Tshetsheenias, mis aitas tõsta Putini populaarsust ja staatust riigijuhina.
"Võit" Afganistanis õigustab veelgi suuremaid militaarseid kulutusi USAs. Väga kiiresti on selgeks saadud, et kaasaegne sõda on äärmiselt kulukas. Iga pomm, rakett, lennuk maksab miljoneid, kui mitte miljardeid dollareid. Sõjaliste eesmärkide saavutamiseks on Kongress alati näidanud poolthoidu. Nii tulevikus saab olema ka tulevikus, eriti jätkuvas võitluses terrorismi vastu.
Samas aga on summad nii suured, et 2001. aasta ülejäägi asemel on riigieelarves sel aastal umbes 167 miljardi dollarine puudujääk.
Aasta tagasi võis arvata, et suurimad muudatused võivad tulla ameerika kultuuris ja igapäevases elus, kuna inimesed siin mandril ei ole otseselt kunagi tundud sõjaolukorda. Räägitakse palju, et maailma probleemid ja rahutused on lõpuks jõudnud Põhja-Ameerikasse. Ameeriklaste esmane reaktsioon pärast 11. septembrit oli patriotismi väljendamine. Lausa üleöö oli igal autol ja iga maja ees Ameerika lipp, inimesed kandsid puna-valge-sinist riietust ja telesaated (k.a "erapooletud"
uudissaated) käsitlesid patriootlikke teemasid. Kellele see pidi mõjuma, pole väga kindel. Pigem taheti, et ameeriklased ise tunneksid, et hoiavad kriisi ajal kokku.

Suurt riiki raske hoida ühe lipu all

Aga nagu paljudki teised asjad siin maal, tundus, et patriotism ja kogukonna tunnetamine oli rohkem lavastus kui tegelik muudatus. Riik on lihtsalt liig suur ja rahvusi liiga palju, et tõesti hoida tervet riiki ühe lipu all. Tundub, et suur patriotismihoog on lõppenud ja selle siht unustatud. Rahvas vaatab poliitikat justkui spordivõistlust. Mäng on lõppenud. USA koondis on toonud ära võidu Afganistanist ja jäädakse ootama järgmist matshi.
Lisaks fanatismile lootsin isiklikult väga, et terrorirünnak äratab Ameerika ja et inimesed õpiksid tundma, kuidas rahvusvaheline poliitika ja majanduslik globaliseerumine tegelikult töötavad. Aasta eest võrdlesin olukorda Vietnami ajastuga Ameerikas. Avaldasin lootust, et eriti noored hakkaksid huvi tundma poliitika vastu.
See oli vaid unistus. Ameeriklaste poliitiline naiivsus ja apaatsus on endiselt täiesti muutmatu tänu militaarsele vastusele, mille riik terrorismile andis.
Peab (vist) kiitma Bushi valitsust, kes mõistis, et lihtsaim ja kiireim "lahendus" peab ameeriklaste silmis olema "anna kuradile pähe", ja kui seda tehti, rahunes rahvas kohe maha. Seni ei mõista aga tavaline ameeriklane, et võitluses terrorismiga on paljud inimõigused, mida kaitseb USA põhiseadus, nüüd unustatud. Eriti mõjub see neile, kes elavad siin kodakondsuseta. USA ülemkohus pole kunagi kindlalt fikseerinud, kas konstitutsioonis sisalduvad individuaalõigused kaitsevad ka mittekodanikke, aga hetkel tundub, et riik tõlgendab olukorda selliselt, et ei kehti. Nagu teada, istuvad kinni mitusada "talibani" Guantanamos, USA sõjaväebaasis Kuubal. Teatavasti on üle 1100 isiku peetud kinni USA pinnal, ilma et neile laieneks USA kohtusüsteemi habeas corpuse õigus. (See õigus annab kohtunikule võimaluse nõuda vangi toomist kohtusaali selleks, et kohtunik saaks selgitust, miks isik kinni istub. Habeas corpuse õiguseta võib isikut kinni hoida süüdistuseta.)

Käi minu sõnade, mitte tegude järgi

Ajakirjanduses on arutatud, miks USA langes välja Rahvusvahelisest Kriminaalkohtust. Riik seletab, et sõjakäigus ei taheta kohtunikku, kes selja taga passib, kas sõdur korrektselt käitub. Suurem mure ameeriklastele on aga inimõiguste rikkumine Ameerika pinnal, just selline, nagu praegu toimib. Tavaline inimene inimõiguste rikkumisest ei hooli, peaasi, et terroristid kinni püütakse. Samas aga langeb Ameerika prestiizh ja õigus kritiseerida teisi, kui riik ise oma reeglite järgi ei käi. Inglise keeles öeldakse tabavalt: "Do as I say, not as I do," ehk tee nagu ütlen, mitte nagu ise teen.
Kuni ameeriklased omavad mingisugustki poliitilist huvi ja kompetentsust, läheb vana süsteem edasi vanaviisi. Probleemid USAs aina suurenevad, kui majanduslangus jätkub, mitme suurfirma juures (Enron ja Worldcom) on avastatud korruptsioon ja süstemaatiliselt kasutatud raamatupidamise nõkse, kus firma läheb pankrotti, aga juhtkonnale makstakse välja miljoneid dollareid, samal ajal kui töölisi vallandatakse.
Suvel on New Yorgi börs kõvasti langenud. Vastus, mida president ja valitsus annavad on alati sama: Ameerika on tugev. Laenates Rein Taagepera kümne aasta eest lausutud sõnu, rõhutab Bush, et suudame, suudame, suudame! Valitsus ise aga on nähtavasti valinud poliitilise tee, kus president loeb ette ergutavaid sõnu, aga puudub kindel poliitiline suund väljaspool militaarseid lahendussi.
Asi on niikaugel, et presidendi esinemisel on vastav message või lööklause presidendi selja taga ekraanile valgustatud. Näiteks kui Bush pidas kõnet suurfirmade korruptsioonist, särasid ekraanil suurelt sõnad corporate responsibility (korporatsioonide vastutus). Ilmselt teeb see ameeriklastele asjalihtsamaks, kes võibolla muidu aru ei saaks, millest jutt.

Turg kui imettegev jõud

Majanduslanguse kohta on Bushi valitsus järginud vabaturu põhimõtteid. Leitakse, et turg ise leiab lahenduse ja varsti hakkab majandus endiselt kasvama. Need, kes (tagasihoidlikult) presidenti kritiseerivad, meenutavad Herbert Hooverit, kes 1929. aastal oli samuti veendunud, et turg parandab ennast ise. Vabaturu ideaal langeb küsimärgi alla, kui vaadata, mis juhtus eelmainitud suurfirmadega. Riik on viimase 20 aasta jooksul lubanud firmadel töötada minimaalse järelvalvega. Tulemuseks on eetika puudus, kus reatöötaja visatakse tänavale, aga firma esimees teenib miljoneid. Üldjuhul on esile tulnud lihtsalt vargus. Kongress võttis suvel vastu küll seaduse, millega raamatupidamise reeglid ja normid tugevnevad, kuid arvatakse, et muudatused suurfirmade tegevust ei muuda.
Omalt poolt kuulutas Bush välja majandusfoorumi Waco, Texas'is, mille peamine eesmärk oli näidata, et president on probleemidega kursis. Foorumit aga kritiseeriti kui suurt showd, mis oli ideedelage, aga jättis presidendist positiivse mulje. Suurem probleem majandusele võib olla dollari väärtuse langus, mis ühest küljest on hea neile, kes Ameerikast kaupa ostavad, teisest aga halb globaalsele pangandusele ja finantssüsteemile, kuna rahalised investeeringud tehakse suuremalt osalt dollarites. Globaalne majandus on pikemat aega olnud nõrk väljaspool Ameerikat. Pole kindel, mis juhtub, kui USA leiab ennast Jaapani ja Euroopa Liiduga samas olukorras. Analüütikud arvavad, et langusest USAs tekib tõsisem ülemaailmne majanduskriis.

Lõpp hüva, kõik hüva

Aga üldiselt ameeriklane sellest midagi ei hooli. Afganistanist on välja pekstud taliban, Osama bin Laden on surnud või peidab ennast Pakistanis, ja nii kaua, kui Ameerikal on võimas sõjavägi, on kõik korras. Tuleb ka järgmisest kuradist lahti saada, neetud Saddam Husseinist, ja kõik on hüva.
On jõutud ajajärk, mil midagi peab tegema. Valitsus võib edasi oodata lootusega, et turg ja aeg parandab kõik. Kuigi Bushi populaarsus on aasta algusest langenud umbes 30 protsendi võrra, on tal siiski tugev toetus ja rahvas näib rahul olevat nii kaua, kui sõjavägi on tugev ja presidendi kõned täis köitvaid, kuid mõttetühje sõnu. Valitsus peab panema ekraanile löökväljendi "riiklik vastutus".

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)