Eestlane hävitab iseenda?

Eelmisel nädalal esitasin Riigikogus peaminister Andrus Ansipile arupärimise, küsides: mida kavatseb valitsus teha, et eesti rahvas jääks püsima ja ka kahesaja aasta pärast kuuleks juhuslik rändaja Läänemere rannikul puhast eesti keelt? Hiljuti avaldatud Eesti inimvara raporti autorid, tõsised teadlased, selles keele ja rahvuse säilimises väga kindlad ei ole. Mina jälle olen kindel, et kui peaminister septembrikuus sellele arupärimisele Riigikokku vastama tuleb, ütleb ta mulle otse ja häbenemata, et nende teadlaste arvamusest pole ma õigesti aru saanud. Kevadel vastas ta nii mu õele Marika Tuusile, kui too esitas valusaid küsimusi ühe eelmise uurimuse ehk Eesti inimarengu raporti kohta.  „Te pole seda raportit korralikult läbi lugenud," ütles siis Ansip üleolevalt.

Toompea lossi saalis võime üleolevad olla. Kuid looduse vastu pole ükski peaminister suutnud seista. Mida siis teadlased soovitavad? See nõuanne on äraütlemata lihtne. Teadlased soovitavad Eesti inimsõbralikumaks muuta! Et inimesed siit ei lahkuks. Praeguses Eestis paljud noored oma tulevikku ei näe. Ja miks nad peaksidki nägema, kui meie hinnad on Euroliidu kõrgemate tasemel, kuid palgad, toetused, pensionid madalamate seas. Ja lisaks veel see üleüldine kirumine, teiste halvustamine ja  üksteise mittemõistmine. Siit ka minu küsimused peaministrile, kes hetkel riiki juhib:

Mida on valitsus teinud, et pidurdada noorte ja keskealiste väljarännet, mis aasta-aastalt kasvab?

Miks hea haridus ei kindlusta noortele head töökohta ja nad peavad seda laias maailmas otsima? Süveneb ääremaastumise oht, millega näiteks Kagu-Eesti rahvas on eriti hästi tuttav. Maalt jookseb rahvas linna, sealt edasi välismaale. Kus on valitsuse regionaalpoliitika?

Euroliidus osutub vene elanikkonna kaasamine Eesti arengusse erakordselt tähtsaks. Kas valitsusel on mõtteid eri rahvusgruppide lähendamiseks?

Tõepoolest, kui kolmandik Eesti elanikkonnast ehk siis nn venekeelsed inimesed ka edaspidi riigi arendamisest eemale jäävad nagu praegu, kus nad elavad omaette, suletud kogukonnas ja Eesti asjadele vähe tähelepanu osutavad, sest keegi seda neilt ka ei palu, siis pole meil  edu loota.

Kõige hullem, mis meid ähvardab, on eestlaste ükskõiksus toimuva suhtes. Helget tulevikku ei usuta. Arvud kinnitavad seda. 1988. aastal sündis Eestis 25 000 last, kümme aastat hiljem ehk 1998. aastal aga ainult 12 000, mistõttu on 1990. aastate põlvkond ligikaudu poole väiksem. Iseseisva riigi ajal on sündimus kaks korda madalam kui nõukogude aja lõpul. Muidugi oli siis põhjuseks laulev revolutsioon ja suur usk edaspidisesse. Röövkapitalism, majanduslik kihistumine, töökohakaotuse ja koos sellega ka sissetulekute kahanemise oht on pannud aga tänapäeva noored pered lastesaamist kainelt kalkuleerima. Kui kõrvaldada Euroliidu riikide vaheline hinnaerinevus ja mõõta kulutusi ostujõu alusel, siis Eestis on tarbimiskulutused inimese kohta  ligi kolm korda väiksemad kui Luksemburgis ja poolteist korda väiksemad kui naabermaal Soomes. Lisaks hirmutavad aastakümneid kestvad pangalaenud ühise eluaseme soetamisel. 46 protsenti eestimaalasi leidis, et töö ja pereelu ühitamine on neile raske. Nii jäävadki tugevad pered olemata ja lapsed sündimata.

Aga mida ma siin halisen? Viimase uuringu järgi toetab 37% valijaskonnast Reformierakonna poliitikat ja soovib Ansipi jätkamist. Rahva arvamuse vastu ei saa. Isegi siis, kui see rahva tuleviku vastu pöördub. Mõistus kipub ikka alles siis pähe tulema, kui „parim enne" juba möödas.

Selle asemel, et homse peale mõelda, istume viimase maailmasõja kaevikuis ja kirume sõjavõitjat Venemaad. Aga eestlase loomus on kord juba selline, et nutt läheb lahti siis, kui sellest enam mingit kasu pole.

KESKMÕTE: Praeguses Eestis paljud noored oma tulevikku ei näe. Ja miks nad peaksidki nägema, kui meie hinnad on Euroliidu kõrgemate tasemel, kuid palgad, toetused, pensionid madalamate seas.

HEIMAR LENK, Riigikogu liige, Keskfraktsioon

Jaga |