Pearaha ja peamaks

Jaan Vahtra,      12. märts 2003


Mul on väga kahju, et juhtusin 1995. aasta 10. novembri Õhtulehes "torkima" tänaseks palju paha valmistanud tsaariaegset pearaha.
Siis veel sai ilma kärata arstiabi, koolitati lapsi. Polikliinikutes töötasid jaoskonnaarstid, eriarstid. Vaadati, kuulati, koputati, kirjutati retsepte, kui vaja suunati haiglasse… Keda polikliinik ei rahuldanud, võis pöörduda juba tekkinud eraarstide ja erahaiglate poole, sõita välismaale raviteenust ostma. Koolitati lapsi - Läände evakueerunud teadlased kiidavad praegugi siit omandatud mitmekesist alg-, kutse-, kesk- ja kõrgharidust. Oletatavasti oleksid leidnud kõik peadega seotud küsimused hoopis paremad lahendused.
9. märtsi 1995. aasta The Timesis konstateeriti: "… Laari meeskond oli rahva arvates liiga kogenematu, kiirustav, jultunud ja noor" ning loodeti mõõdukalt paremtsentristidele. Lootis ka eesti rahvas, kuid uus koalitsioon jätkas endale tulusate elatusallikate loomise ja tulubaaside otsimisega, jätkas linnapeadele abipeade, direktoritele peadirektorite, arstidele peaarstide, spetsialistidele peaspetsialistide, kokkadele peakokkade… otsimisega. Kõik pead pidid (erinevalt teistest) elama luksuslikult, kihutama luksuslimusiinidega luksteedel… Selleks vajati aga täiendavat katet, räägiti täiendavatest maksudest.
Selles valguses meenuski kadunud vanaema kiidetud tsaariaegne pearaha. Mõte oli õilis: et ka pärjatud peade kandjad tunnetaksid ja õpiksid raha lugema, väärtustaksid enda peal, millises ulatuses teiste päid koormata. Veel oli lootus, et sellest juurduks hilisem prominendimaks. Olen süüdi, et nimetasin pearaha endalegi märkamata peamaksuks.
Luksusmaks Moskvitshidele piirdus hiljem küll vaid mootorimaksuga, kuid tähelepanelikud erastamisprojektide koostajad oskasid selle - Peeter I leiutatud pearaha - siduda oma programmidega. Kannatajateks jäid haiged ja lapsed ehk meditsiin ja haridus.
Juba EW ajal oli nn perearste, kes käisid perekondlikel pidudel, õhtuti kas või kaarte mängimas. Tundsid kõiki pereliikmeid, nende tervislikku seisukorda ja väärisid ka kopsakamat honorari. Tavalised hädad lahendas ikka apteeker eetri ja piirituse baasil loodud kodumaiste leotistega. Pidi olema hästi suur häda, kui arsti juurde pöörduti. Inimesed polnud ennast ka veel vigaseks istunud ega söönud.
Nüüd ongi tulemus käes. Keegi ei mäleta, kes oli aktsioonis. Kes tellis ja tasustas "välisspetsialiste"? Varem teadsid, kuhu abi saamiseks pöörduda. Nüüd, kui ei ole üle 10 aasta arstiabi vajanud, ei tea, kuhu lapsega pöörduda, millise tasu eest teenust või rohtu osta… Enne läksin apteeki, ostsin "odraiva" leevendamiseks 0,5%-st hüdrokortisoni, nüüd peab enne perearsti juurest läbi astuma. Õpetajad ka ei saavat enam palka laste õpetamise, vaid peade eest.
Mul on piinlik, kuid pean vajalikuks (enne kui keegi selle pahateo välja kaevab) peamaksuga vaevatute ees vabandada. Mõtlesin tõesti seda maksu peadele, kes ennast peaks peavad, aga ei oska peana käituda ja just nende arutute kulutuste katteks. Sõna pearaha ja peamaks tuleks küll kasutuselt ära võtta.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)