13. juuni 2018
23 (1104)
Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus Kesknädal jätab endale õiguse kommentaare tsenseerida 
Pronksist pisaradInge Rahu, 07. märts 2007Siin ma seisan langetatud päi, rüü mul pronksist, aga süda tunneb valu. Päeval päike minust üle käib, öösel kuuke kumab üle salu. Mul on täita oma missioon: kaitsen mälestust – valusat ja hella. Langes kaaslasi, kui olin alles noor, liig vara neile löödi hingekella. Siin ma seisan langetatud päi, on sõdu peetud, peetakse ju nüüdki. Siis lihtsa sõdurina paljust ilma jäin, kas otsima pean ammuolnus süüd siis? Ei ole olnud kommunist, ei saatan ja räpasest poliitikast nüüdki mööda vaatan. On tõesti häbi mul ja valus siin vaiksel platsil väiklast nääklemist kui talun. Siin ma seisan langetatud päi, mu kiivris linnupesale on koht. Ei suuda mõista, milleks rahuajal meid kammitsemas vaen ja sõjaoht? Mu vaikivasse kurbusesse viha, õud ei mahu. Ei mõista, miks, head elavad, ei pea te kalliks rahu? Murega INGE RAHU Viimati muudetud: 07.03.2007
| 
Tagasi uudiste nimekirja |
