Märkimisväärsed muutused seltskonnakroonikas

EVE OSA,      24. august 2005


„Kirjuta siis, kuidas pärast KE 10. kongressi Rakveres on rohi rohelisem, taevas sinisem ja üldse …" edastati mulle lõõpimisi selle veeru saamise soov.
Riskides saada nimetatud Suure Juhi pimedaks jüngriks, võtan asja kokku erakonna esimehe lõppsõnale osundades: inimesed olid head, vastuvõtt hea, ilm ka hea!
No mis parata, kui mulle meeldib, et rahvas oskab millestki rõõmu tunda, tahab koos edasi minna ja et vanajumalgi sellist nähtust nagu Keskerakonna suurkogunemine soosis, lastes päikesel paista. Ja ma olen siiralt veendunud, et kui Keskerakonda poleks, tulnuks see varem või hiljem välja mõelda, sest loodus ei salli tühja kohta. Eesti praegustest erakondadest on KE-l pikim, Rahvarinde juurtega ajalugu ning KE on nüüdseks arvukaim – olles täitnud ja täites edasi ajapikku selle platsi, mis keskelt kildkondlikku mõtteviisi järgi koondunuist vabaks jääb.

Solvatuist on saanud ideelised
Kes need tänitajate keelepruugis „krdi kesikud" siis õieti on? Ja miks mina sellesse seltskonda kuulun? Rahvarinde ja Balti keti nostalgiast? Jah, olin siis koos kõigi nende inimestega ja kirjutasin lehte „rinderaporteid". Küllap on toonane heroism ajendanud ehk paljusid, kelle rohkem kui kümneaastast erakonnastaazhi kongressil hõbemärgiga tähistati.
Pean ma ennast „Edgari fänniks", keda kindlasti ka mu erakonnakaaslaste seas leidub? Ei. Kuigi mul oli ajakirjanikuna privileeg sõita taasiseseisvunud Eesti peaministri saateautoga alati kõiksugu üritustele kaasa, olen olnud üsna pujään ja pärast ostukaardi-jama (minu meelest sai Eestimaal olla üksainus ostukaart – eesti keel inimese suus) Edgarist ja kogu poliitikavärgist kaugenesin. Olen ma siis ehk hoopis see, kes on erakonnaga vaid headel aegadel ja omakasu eesmärgil? Sihukest rahvast liigub poliitikas küll, KE suurem pauk olid Riigikogu „aknaalused".
Kui aus olla, oleksin võinud „Peaministri" aegadest profiiti lõigata. Aga ma ei teinud seda. Liitusin KE-ga alles kaks ja pool aastat tagasi, seadmata sihiks mingit sooja kohta või poliitilisi ambitsioone. Erakonnakaaslase Tiidu klassifikatsiooni järgi olen KE liige niisiis „ideeliste veendumuste pärast". Kõlab vähe suureliselt, aga ju see siis nii on. Ja mulle tundub, et sellised „meelsuserakondlasi" on juba hästi palju ja tuleb juurde.
Neid, kes tahavad Eestit, mis ei kuuluks ainult sajale rikkurile. Neid, kes ei pea KE juhtmõtteid „Igaühe eest! Võim kodukohta! Tööd kogu Eestile!" üksnes järjekordseteks valimiseelseteks sõnakõlksudeks. KE ei kutsu üles kellegi vara ära võtma; röövkapitalismi ümbersaamisest annab selgelt tunnistust seltskonnakroonika – esikaanepersoonid on vahetunud.
Ka hulk varem liitunud „solvatuid", näiteks Urmi ja Hennu pere ning veel paljud, kellelt laustagastamise käigus võeti nende kodu, mille kordategemiseks nad olid kulutanud raha ja vaeva, on nüüd pigem „ideelised", sest nad on selleks üle kasvanud. Pensionäride erakond lisas KE-le oma 2,65 kg liitumisavaldusega küll keskmist vanust, kuid KE ühe alustala Küllo kinitusel tasakaalustavad seda pealekasvavad noored, kes Rakveres rongkäigus päris uhkesti näitasid, et nad pole mingi väljamõeldis.

Vaenlase kujuks lõpeb materjal
Usun, et vilgas töö vaenlase kuju ehitamisel materjali puudusel lõpeb. Et napi hariduse/haritusega poptähekese naiivne lendlause (Tappa Edgar!) ja muude mainekujundajate töö ei kanna enam vilja ning verinoortele inimestele saab järjest enam selgeks: ükskõik millist muud erakonda valides valivad nad kindla peale tasulise hariduse – mis paljudel jääbki saamata, sest vanemad pole suutelised seda kinni maksma.
Usun, et Eesti vanim ja nüüd taas ka suurim erakond üllatab kohalikel valimistel ebameeldivalt neid, kes praegu veel peavad heaks tooniks selle üle ilkuda. Mida rohkem vihkav-lahmivat tänitamist ja mõtteavaldusi Eesti muulaste deporteerimisest a la Gaza sektor, seda suuremale hulgale jõuab pärale reaalsus. See reaalsus on ka KE III programmis, mille me oma kongressil vastu võtsime.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)