Nädala juubilar NIKOLAI GOGOL 200

Gogol sündis Ukrainas Poltaava kubermangu mõisnikuperes. Nimi pandi talle kohalikus Nikolai kirikus olnud püha Nikolai ikooni auks. Perekonnale kuulus küllaltki palju maad ning 400 talupoega. Paljud Gogoli esivanemad olid olnud vaimulikud ja võib-olla sellest ka tema kohatine lausa haiglaslik religioossus.

1821. aastal astus ta koos vend Ivaniga Nežini kõrgemasse gümnaasiumisse, kus hakkas kirjandusloominguga tegelema ning osales kohaliku teatri etendustes. Sellele vaatamata ei plaaninud ta oma saatust kirjandusega siduda, vaid unistas juristikarjäärist. Lõpetanud 1828. aastal gümnaasiumi, sõitis ta sõpradega Peterburi, kuid tööd leida tal ei õnnestunud. Peale tööotsimisega seotud ebaõnne, olles rahalistes raskustes, üllitas ta  oma esikteose –  värssloo „Hans Küchelgarten“.

1829. aasta lõpul õnnestus tal lõpuks saada väikese tähtsusetu riigiametniku koht. Tol ajal oli Venemaa riigiteenistuslik aparaat kohutavas seisundis: see oli uus ega funktsioneerinud, ametnikke oli liiga palju ning nende arv kasvas pidevalt, kuid nende palk oli üliväike ja isegi veel pisem – siit tuleneski igavene Venemaa paratamatus: riigiaparaadi bürokraatia ja ametnike korruptsioon.

Mitmeaastane kontoriteenistus mõjutas Gogolit küllalt oluliselt – ta pettus sügavalt riigiteenistuses, millest oli kogu elu unistanud. Siit aga sündisid teemad, mis kajastavad ametnike igapäevaelu ja sellega seotud väljapääsmatustunnet. Raske on mõista Gogolit, kujutamata endale ette suurlinna urkaid ning seda „väikest inimest“, kellest ei sõltu mitte midagi.

1836. aastal ilmus tema novell „Nina“, mis kujutab endast erakordselt julget groteski. Samal ajal hakkas ta looma komöödiat „Revident“, mille motiivi ütles talle ette Aleksandr Puškin.

Järgmisel aastal sõitis Gogol välismaale, kus veetis kokku 12 aastat.  Põhiliselt elas ta Roomas, kus suhtles tihedalt maalikunstnik Aleksandr Ivanoviga, kes maalis kirjanikust 1841. aastal kaks portreed. Roomas alustas Gogol oma ainsa suurema teose, triloogiana kavandatud kelmiromaani kirjutamist. Selle esimene osa kandis nime „Surnud hinged“ ning ilmus 1842. aastal. Tsensuur tegi ettekirjutuse panna pealkirjaks „Tšitšikovi seiklused ehk Surnud hinged“.

Kogu elu kannatas Gogol depressioonide all – esimene tõsine depressioonihoog tabas teda Roomas 1840. aastal, 31-aastaselt. Oma hingeseisundeid kirjeldas ta kirjavahetuses, kus ta peamiselt rääkis sidemete katkemisest enda ja maailma vahel. Sealt võib leida ka mõtteid mungaks hakata. Oma viimse depressioonihoo, mis kestis detsembrist 1851 kuni veebruarini 1852, veetis ta põlvili ikoonide ees. Kartes oma „Surnud hingede“ II osa pärast, üritas ta selle käsikirja anda krahv Tolstoile, kuid too keeldus seda vastu võtmast. Gogoli kartused osutusid õigeks – 1852. aasta 11. ja 12. veebruaril põletas ta „Surnud hingede“ II osa käsikirja. Sellele järgnesid kümme päeva hääbumist üksinduses ning surm.

Müstikukuulsusest ei vabanenud  Gogol isegi peaaegu sajand pärast  surma. 1931. aastal algas NSV Liidus suur religiooni vastu võitlemise kampaania, mille käigus otsustati sulgeda Moskvas olev Danilovi klooster ning likvideerida surnuaed selle territooriumil. NKVD-laste mureks sai kirjanike Jazõkovi ja Gogoli haua avamine. Välistamaks hauarüvetamise muljet, kutsuti ekshumatsiooni juurde literaatorid Lidin ja Katajev. Gogoli haua avamisel said juuresviibijad šoki – skelett oli väga heas seisukorras, seljas hall saterkuub, jalas saapad, kuid ... koljut hauas ei olnud.

Gogoli uus haud on Moskva Novodevitšje kalmistul.

ANTON TŠIŽIK

Jaga |