E-hääletus: vaadeldamatu või turvaline?

 Lugejana jäin Põderi artikliga väga rahule. Seda ei saa öelda aga Veldre artikli kohta. Kuigi siinkirjutaja ei ole eriala asjatundja, ometi tekkis palju küsimusi ja küsitavusi – olin artikli servale joonistanud tervelt 17 (!) küsimärki.

Mida rahvas tegelikult arvab?

Veldre ütleb: „E-hääletus on meil üldrahvalik asi, mida inimesed aktsepteerivad ja usaldavad.“ Kas ikka rahva nimel saab nii öelda?

 „Väikerahvana peame oma ressursse hoolikalt lugema – sest oma riigi pidamine pole lihtne.“ Aga e-valimised ju tekitavadki meile kunstlikult kaks paralleelset ja kallist valimissüsteemi? Seega tegime valimised topeltkalliks.

 „Asjad saavad aetud seal, kus tahame, kas kodus või kohvikus.“ Aga küsiksin: miks meil kehtib siin topeltstandard ühe ja sama toimingu – valimiste – suhtes? Ühed võivad valida nii kuis soovivad, aga teised vaid ükshaaval valimiskabiinis oma valikut tehes. Kui siinkohal võrdõiguslikkust nõudma hakata, siis peaksime ju valimisjaoskondadest valimiskabiinid välja viskama.

 Kas ID-kaardi kasutusvõimalusega siin Eestis oleme muutunud nagu maailmanabaks, kus kõik toimingud ID-kaardiga on ilmeksimatud?

„...demokraatlike valimiste nõuded (kontrollitavus ja salajasus korraga) on ürgselt vastukäivad – nagu vesi-tuli või õhk-maa. Mõeldav on mõningane kompromiss.“ Kas sellest võib järeldada, et demokraatlike valimiste nõudeid meil ei ole enam lootustki täita – valimiste kontrollitavus-järelkontrollitavus ja salajasus on ju demokraatlike valimiste esmane nõue? Samas ütlemine „Mõeldav on mõningane kompromiss“ võib ju õige olla ja peamiselt pabervalimine valimisjaoskondades on kõige lähemal meil demokraatlike valimiste nõuetele – igal juhul kontrollitavuse ja salajasuse nõuded on valimisjaoskondades valides täidetud.

Arvutiviirusest. „Demokraatlikus riigis ei saa valimiskomisjon minna inimese koju viirust rookima. Seega ei käi jutt mitte koduarvuti puhtuse tagamisest, vaid olukorraga leppimisest – kui kahtled, mine pabervalima.“ Just see aga ongi veel üks põhjus, miks peaaegu kõik maailma riigid peale Eesti ei usalda e-valimisi.

Valimisviisi valimine

Valikuvabadus – minna või mitte minna valima valimisjaoskonda – ei ole õiglane lahendus, sest pärast seda, kui ebaausate e-valimiste korraldajad on valimisvõidu endale juba kindlustanud, pole ausatel pabervalimistel valimisjaoskondades enam mõtet.

 E-hääletuse turvalisusest: „...seepärast, et e-hääletuse serverite ümber on inimesed ja jagatud tööprotseduurid. Täieliku kontrolli all on ka arvutivõrk.“ Aga küsimus: kui valimisjaoskondades on erapooletud valimiskomisjonid, siis kuidas on erapooletus tagatud e-hääletuse serverite ja arvutivõrgu töötajatega?

 Härra Veldre jätkab: „Turvalisus on alati kompromiss riskide ja käsutada oleva rahasumma vahel. Ideaalile saab vaid läheneda. Konkreetsest ohust tuleb aga kaugeneda. Ideaalilähedus võib küll olla kena ja soe tunne, aga olulisem on see, kui kaugel me oleme päris elus päris pahade päris pahategude päriselt ära hoidmisel.“ ??

Turvalisus valimistel on kõige paremini tagatud valimisjaoskondades.

 Kas on mõistlik üldse hakata võrdlema kunagise totalitaarse režiimi aegseid „valimisi“ tänapäevase demokraatliku riigi valimiste korraldusega? See on ju mõttetu tegevus.

 Veldre: „Kokkuvõttes: ma oleksin pabervalimiste idealiseerimisega ettevaatlikum...“ Väga õige ju, aga ei ole kuulnud, et pabervalimisi keegi idealiseeriks. Ka pabervalimistel on oma miinused, kuid kui püüaks tuua piltlikku võrdlust e-valimistega, siis kahtlemata on turvariske valimisjaoskondades valides vähemalt suurusjärgu võrra vähem, sest siin toimuvad valimised siiski erapooletu valimiskomisjoni ja vaatlejate pilgu all.

Imelik seadus

Veldre küsib ja vastab: „Standardküsimus: miks e-hääled hävitatakse!? Riigikogus vastu võetud seadus käsib. Kui kellelgi on soov hääli museaaliks muuta, algatagu seadusemuudatus. On küüniline esitleda seaduse nõuet kuriteona.“ Paneksin siia lausa kolm küsimärki! Kas seadused on inimeste jaoks või on hoopis inimesed seaduste jaoks? Tänu pabervalimiste seadusele Viktoria Ladõnskaja sai Riigikokku, vildaka e-valimiste seaduse järgi jäänuks ta Riigikogu ukse taha.

 Aga USA teadlane Halderman ei ajanud ju õunu ja banaane sassi! Loenguid pidas ta ju erinevaid – ühed olid lombitagustest masinvalimistest (Al Gore jäi presidenditoolist ilma mõnesaja häälega!) ja teised meie e-valimiste turvalisuse riskidest. Küllap teadlase sõnumi põhimõte seisnes ikka selles, et pea kõik elektroonilised vidinad ja tehingud, mis inimese poolt välja mõeldud, on sama inimese poolt ka võltsitavad ja sissehäkitavad. Sõltub vaid panuse suurusest, kas tasub nii suurt ettevõtmist ette võtta – aga kui ikka valimistel võib kaalul olla kogu riigi ja rahva saatus, siis kõige väiksema riskiga demokraatia minetada on sel juhul ikkagi kauaaegselt ja ülemaailmselt äraproovitud klassikaline valimisjaoskondades valimine.

Petturite trumbid?

Lisan ühe drastilise näite selle kohta lähiminevikust ühest teisest valdkonnast – autotööstusest. Mercedese tehases oli uue mudeli jaoks konstrueeritud kõige moodsam ja eriti kindel ärandamisvastane seade. Ent varsti pärast seda ilmus meedias info, et ühe ööga oli tehase laoplatsilt läbi aiaaugu ärandatud kõik just need eriti turvatud (!) autod. Kuna seda turvaseadet olid konstrueerinud ikka inimesed, mitte tulnukad, siis inimesed ise selle turvakoodi ka lahti muukisid.

 „Mida arvata valimistel ämma sundimisest? Sotsiaalset riski pole võimalik hallata ühegi tehnilise vahendiga. Valimisseaduse muudatus ei aita, asi on inimsuhetes.“ Väga õige! Seepärast kordan veelkord: kõige turvalisem on valida valimisjaoskondades, sest valimiskabiinis pole võimalik ämma ahistada.

 „Mitu kirjutusvahendit tuli tõrke tõttu välja vahetada, kui riigikogu liikmed vandejärgset allkirja andsid?“ Vastus: neli. See oli tõesti koomiline vaatepilt, sest tahtmatult jäi mulje, et see stseen oli lavastatud – kas e-valimiste õigustamiseks? Nii „kvaliteetseid“ kirjutusvahendeid nägin viimati sügaval nõukaajal, kui sai käidud teeninduskombinaadis järjekorras seismas, et pastapliiatsi tühjakssaanud südamikke uuesti täita.

 „Ühes küsimuses olen aga Märdiga ääretult nõus – avatud ja osalisi kaasavat diskussiooni peab olema rohkem,“ leiab Veldre, kellega olen just selle lause suhtes kohe kõigiti päri.

UDO KNAPS. Märjamaa, Rapla maakond

Jaga |