Muljeterohke käik Riiga

Vanalinnas tegid silmale rõõmu olematusest tõusnud Mustpeade Maja, raekoda, aastast aastasse üha kaunimaks muutuv Peetri kirik jne.

Enamik meist polnud veel käinud portselanimuuseumis. Siin nägime kauneid serviise ja vaase ning nipsasjakesi 19. sajandist, mil Riias töötas veel Kuznetsovi portselanimanufaktuur. Järgnesid tuttavad kohvitassid ja muu õrn ja kaunis, mida kunagistelt Riia-reisidelt isegi koju sai toodud. Nüüd saab Riia portselani vaadata vaid muuseumis.

Vanalinna-tuur lõppes Vabadussamba juures, kus saime põhjalikke seletusi iga vaatest. Meist jäi samba jalamile läti rahvusvärvides lillekimp.

Õhtupoolikul käisime suvituslinnas Jurmalas. Paljudel oli taas äratundmisrõõmu - kes oli tantsinud Majori suveaias, keda oli ravitud Kemeri sanatooriumis.

Tagasiteel üle Daugava silla imetlesime lummavat Riia siluetti. Lossitornis lehvis lipp - ju oli president kodus.

Järgmise päeva hommikul avas väravad Riia vabaõhumuuseum, algas 40. Lätimaa aastalaat.

See laat on ühtaegu justkui ka tantsu- ja laulupidu. Tundus, et kogu rahvas oli neil päevil rahvariided selga tõmmanud ja laadale rutanud.

Läti vabaõhumuuseum on väga kaunis nii looduslikult kui ehituslikult. See rajati juba enne suurt sõda. Iga Lätimaa osa on oma eripäraga esindatud, see peegeldus ka laadal. Esinesid lauljad, tantsijad, sõnameistrid ja lapsed küll Kurzemest, Zemgalest, Vidzemest... Öösel toimus ball „Gadatirgus 40".

Üle käsitöölettide ja väikeste romantiliste poekeste hõljus talu- ja mereandide lõhn. Võis osta värsket leiba, saia, suitsuliha, kala. Juua pakuti vahutavat koduõlut ja köömnemõdu.

Üsna raske oli end laadalummusest lahti kiskuda, et koduteele asuda.

Jää terveks, Lätimaa!

Jaga |