Raha rataste all

ILMAR PALLI,      22. oktoober 2003


Kui Eesti taasiseseisvaks sai, oli meie ees oluline valik - millist ühiskonda me n-ö omapead jäetuna pidime hakkama rajama. Tagantjärele tundub, et me ei raisanud selle probleemi üle mõtisklemiseks eriti kaua ega piisavalt aega. Enamik meist uskus pöördevaimustuses, et piisab vormist ehk iseseisvusest, mis lausa iseenesest täitub inimliku sisuga. Me lahendasime probleemi ühekülgselt ehk ainult majanduslikku aspekti silmas pidades. Uskusime, et majanduse eriti tõhusaks edendamiseks pole tarvis liialt arutleda inimsuhete üle tulevases, eeskätt jõukas ühiskonnas. Me olime valmis andma rohelise tee ka julmusele ja halastamatusele, kui need ainult aitavad edendada meie peamist sihti ja eesmärki - majandust. Tõenäoliselt läks see nii, et ühiskonna eesotsa asusid ühekülgse hariduse ja maailmavaatega inimesed äri- ja majandusringkondadest.

Majandus ei saa olla eesmärgiks, majandus on ainult vahend. Vahend inimlikuma, parema ühiskonna rajamiseks ja mitte kaugeltki ainus vahend, vaid üks vahend teiste hulgas, üks eluala teiste hulgas. Kusjuures põhieesmärki - inimlikku ühiskonda - poleks kunagi, ei millegi nimel tohtinud hetkekski silmist lasta. Ent me otsustasime põhieesmärgi saavutamise lükata määramatusse tulevikku, õigemini öeldes põhieesmärgi esialgu kui tülika kõrvale lükata ning seadsime selle kohale (näiliselt ajutiselt) majanduse. Me olime veendunud, et kui elu materiaalses mõttes paremaks läheb, loksuvad inimsuhted n-ö iseenesest paika. Kuid tänini pole need seda teinud - paljudel, liialt paljudel pole selles väikeses ühiskonnas hea elada. Mida enamik meist mõtleb seda lauset lugedes? Nad tõlgivad selle kohe ümber järgmiselt - paljudel, liialt paljudel pole veel piisavalt raha. Sest majandus pole veel jõudnud õigele tasandile. Et majanduse nimel peab meil veel kaua halb olema inimlikus mõttes, kui kaua, ei tea keegi, kuid kuuldavasti mitte lõputult. Juba pajatatakse ammukuuldud ja seetõttu ettevaatlikuks tegevaid lugusid meie laste kaunist tulevikust.

Kollidel on rahamaitse suus
Kui aga raha on lõpuks piisavalt, hakkab meil kohe otse kui võluvitsaga löödult hea. Piisavalt raha omavad inimesed muutuvad lahkeks ja südamlikuks, neis tärkab taas vahepeal minetatud kaastunne ja muud inimlikud omadused. Kui palju on aga "piisavalt", ei oska mitte keegi siin ilmas öelda. Praktika näitab, et inimesed, kel juba raha on, ei lähe inimesena sugugi paremaks ning see praktika on olnud vägagi pikaajaline - ajalooline praktika. Majandus ühiskonna ja "piisav" hulk raha üksikisiku kõrgema eesmärgina on ohtlikud ja hukutavad. Inimene muutub ei millekski, ta on nupp, mida liigutatakse "asja huvides". Need viimased sõnad kirjutasin meenutades Aleksandr Solzhenitsõni tuntud novelli nõukogulikust praktikast ning nii kurb, kui see ka pole, kõlbab illustreerima väga paljuski ka Eestis toimunut ja toimuvat.
Asja huvides tallatakse jalge alla inimlikud väärtused. Eks nõukogude ühiskonnastki pidi pärast kõigi lugematute ohvrite toomist saama kunagi ülimalt inimlik, lausa paradiis maa peal. Muidugi ei anna Eestis "õnnelikuma tuleviku" nimel toodud ohvrite hulka võrrelda selle teise, tohutult suurema eksperimendi omaga.

Laastud lendavad ...
Ent ohvreid oleme me pidevalt toonud ning mis kõige hullem, neid muretult õigustanud, paratamatuiks pidanud. Oleks meil võimalik nende kohta statistikat pidada, liigutaksid need meid loodetavasti rohkem kui praegu.
Päevast päeva kohtume lugematute nn tänavainimestega, kel jubedates tingimustes on õnnestunud veel elus püsida. Ent inimestena on neist enamik n-ö põhja lastud. Meile, kes me veel vee peal hulbime, meeldib neid kas või kummaliseks enesekosutuseks luuseriteks või jobudeks kutsuda. Olen neist paljudega vestelnud ja ikka on lugu üks ja sama: kaotas töö, ei suutnud enam tasuda arveid ja tõsteti tänavale issanda hooleks. Suure osa õnnetuseks on olnud nende vanus - keskiga. Tuhanded ja tuhanded inimesed, meie rahvaarvu arvestades hirmuäratavad hulgad, on pidanud "asja huvides" jääma ilma oma kodust. Paljud on pidanud vaikselt ja tähelepandamatult ning kuulsusetult ohverdama koguni oma elu. Ühiskond, mis seda on tosin aastat muretult pealt vaadanud (ning ka soodustanud) ning ilmselt edasi kavatseb vaadata, on julm ja ebainimlik ühiskond. Ning kui see peab kellegi või millegi huvides selline olema, siis, vabandage väljendust, on asi sitt.

Tallamine inimsusel
Eesmärgid, mille nimel inimsust jalge alla tallatakse, on kehvad. Samasse ooperisse kuulub ka töövõtjate kaitsetus tööandjate ees, ametiühinguliikumise nõrkus või õigemini puudumine, "soodne investeerimiskliima", mis tähendab lõputut virelemist õigusetus olukorras madalate töötasudega, inimsuhete taandumine koguni lähedaste inimeste vahel kaubanduslik-rahalisteks ... Küsimus, mille üle irvitada tavatsetakse: kas me sellist Eestit tahtsimegi, on õigustatud küsimus. Täpsemalt väljendudes peaks see kõlama nõnda: kas me tõesti tahtsime moraalselt allakäinud Eestit majanduslikult õitsva Eesti nimel? Perspektiivid? Tolle moraalitusega ehk raha jumaldamisega oleme ohtlikul määral suutnud nakatada juba kriitiliselt väikese kasvava põlvkonna.
Ainsaks valguskiireks tunneli lõpus võiks selles mõttes olla euroliidu sotsiaalharta aktsepteerimine. Ent just selle koha pealt on muidu vedel ja tahtejõuetu Eesti üles näidanud tavatut jonni ja kangekaelsust. Ilmselt on palju neid, kel taolises Eestis on hea elada. Ning need on omad poisid pumba juurest.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)