Valimised „koju kätte“ – isikliku valimiskastiga

Valimiskast kaenlasse – ja poe taha!

Kas kellegi peas on tekkinud mõte, et kui õige läheks valla valimiskomisjoni, küsiks valimiskasti ja valimissedelid ning hakkaks siis käima mööda tuttavaid ja sõpru? Paluks neid enda poolt hääletada ja lasta sedel ka kohe kasti… Loomulikult tunnistataks selline inimene peast põrunuks ja saadetaks Kuu peale.

Kehtivad ju valimisjaoskonnas väga ranged reeglid. Kõigepealt isiku tuvastamine dokumendi alusel, allkirja vastu valimissedeli andmine ja selle täitmine ihuüksi ning varjatult valimiskabiinis, seejärel templi pealelöömine ning sedeli kastitamine.

Aga ometi on selline „valimiskasti laenutamine“ võimalik ja paljudel sülearvuti kujul olemas. Võta see kaenlasse, mine esimese külapoe taha, kus ootamas janune seltskond, ja viis-kuus häält ongi kindlalt olemas! Muidugi tuleb seltskonnale selgitada, et ID-kaart oleks ikka taskus ja PIN-koodid meeles või paberile kirja pandud. Otseloomulikult saab valija kõrbev kurk selle protseduuri järel ohtralt kastetud.

Ja nii majast majja, külast külla, talust tallu. Paljudes kohtades aitab ka sellest, kui valla võimumehena lubad tee ära parandada, veetoru majja tuua või ehitusasjad joonde ajada. Kes siis ikka vastu puikleb, kui kandidaat ise „kastiga“ koju kätte tuleb?! Pealegi jääb jalavaev või bensiinikulu ka ära.

Mõnel pool kohe oodatakse neid valimisi – saab üht-teist ja mõni pistab teinekord ka midagi pihku… Kõik jääb ju omavahele, mis autoistmel korda saab aetud.

Ah et umbes nii võib ka valimisjaoskonnas pabersedeliga toimuda? Kuid risk ikkagi: viid küll mehe kohale, kuid mida ta, sunnik, seal jaoskonnas üksinda ja omaette teeb? Äkki hakkab veel oma peaga midagi välja mõtlema? Pole ikka nii kindel kui läpakaga kohapeal toimetades…

Valimised on ühetaolised?

Kas ülalpool kirjeldatu on ka tegelik, seda teavad need, kes on sellise asjaga otseselt kokku puutunud. Aga vihjeid ikka on kah. Maal teavad inimesed üksteist ja paljusid paneb imestama, kui kohalik külamees saab e-hääli samapalju või rohkemgi kui valimisjaoskonnas. Eelmistel Riigikogu valimistel oli suur üllatus, kui osutus, et ühed suuremad e-hääletajate rühmad olid 60+ ja ka 90+. Seletati siis, et tegelikult nõnda ongi ja et kui kedagi mõjutati-abistati, siis valimistulemusi see laias laastus siiski ei mõjutanud. Ent võimalikkus, et seejuures paljud e-hääled võidi anda ühest arvutist, ei huvitanud enam kedagi.

Kuid vallas, kus volikokku saamiseks piisas isegi 50–60 häälest, pole just suur vaev e-valimiste perioodil natuke ringi sõita ja „tööd teha“. Pealegi kõik on seaduslik ja õige, sest sel ajal on aktiivne valimisagitatsioon ju lubatud!

Eesti Vabariigi põhiseaduse §60 ütleb: Valimised on üldised, ühetaolised ja otsesed. Hääletamine on salajane. Hiljem on sõna „ühetaoline“ seletatud, et „kõigil valijatel peab olema võrdne arv hääli ja eri valimisringkondade valijate häälel peab olema enam-vähem ühesugune kaal“. Kuid igale eesti keelt emakeelena valdavale inimesele on selge, et sõna „ühetaoline“ tähendab „samasugune, ühte moodi“ (Vt. Eesti sünonüümisõnastik).

Seda ei muuda ka Riigikohtu sõnaväänatus ja taevani küündiv tahe e-valimisi õigustada. Valimiste salajasusest pole aga mõtet rääkidagi.

UUNO LAUL, Otepää, Valgamaa

Jaga |