Euroopa Liit peab sisemiselt muutuma

PEETER KREITZBERG,      22. jaanuar 2003




Vastasel juhul muutuvad siseprobleemid veelgi tõsisemaks kui praegu. Nizzas kiitis Euroopa Ülemkogu uue lepingu lisana heaks deklaratsiooni nr 23, milles määratleti neli küsimust, mis moodustavad Euroopa Liidu tulevikudebati lähtepunkti. Need on: pädevuste jagunemine ELi institutsioonide ja liikmesriikide vahel, rahvusparlamentide roll ELi otsustetegemise protsessis, lepingute lihtsustamine ja põhiõiguste harta saatus.
Need ja mitmedki teised küsimused on saanud Euroopa Tuleviku Konvendi töö põhisisuks, kuigi neid küsimusi on oluliselt täpsustatud ja loodud palju rohkem töörühmi kui need neli küsimust.
Suurt muret on teinud paljudele euroametnikele ja poliitikutele Euroopa Liidu institutsiooniline legitiimsus, Euroopa Liidu otsustamisprotsessi läbipaistvus. On selge, et laienenud Euroopa Liidus muutuvad senised probleemid veelgi tõsisemaks, kui Euroopa Liit ei suuda sisemiselt muutuda. Ainsa otsevalitava institutsiooni - Euroopa parlamendi valimistest osavõtt, vaatamata tema otsustusvõime pidevale kasvule, on alates 1979. aastast, tema otsevalimise algajast kuni viimaste valimisteni vähenenud 15% ja küündides mõnes riigis 30%-ni. Paljud ei saa lihtsalt aru, kes teeb mida Euroopa Liidu masinavärgis? Who does what on enimkõlanud küsimus Euroopa Liidu tulevikuarhitektuuri kohta.
Konvendi töö algas pikaleveninud regelemendi aruteluga, kandidaatriikide võitlusega planeeritust suurema mõjuvõimu kasvu eest, mis lõppes sellega, et konvendi presiidiumi laiendati Sloveenia endise peaministri Alois Peterlega, kuigi ta jäeti seal vaatleja staatusesse. Kandidaatriikide esindajad võisid rääkida oma emakeeles, kui kindlustasid ise tõlke ühte Euroopa Liidu ametlikest keeltest. Mõne korra kasutasid seda võimalust lätlased, leedulased ja sloveenlased.
Esimestel üldaruteludel Euroopa Liidu eesmärkide üle pandi Euroopa Liidule väga suuri lootusi, alustades julgeolekust ja majanduslikust stabiilsusest kuni täieliku tööhõive tagamiseni. Küsimus on väga tähtis, otsustamaks, mis peaks jääma Euroopa Liidu kompetentsi, mis rahvusriikide kompetentsi. Eurobaromeeter on näidanud, et lihtkodanike ja valitsuste ootused erinevad üksteisest üsnagi tuntavalt. Kui lihtkodanikud loodavad Euroopalt julgeolekut ja sotsiaalset kindlustatust, siis valitsused näevad neid funktsioone enam rahvusriiklikena.

Esimestel istungitel kõlasid ehk kõige sagedamini sellised seisukohad nagu Euroopa Liidule on vaja oma konstitutsiooni, suurenema peab solidaarsus liikmesriikide vahel, Euroopa Liit peab ühiselt kindlustama oma julgeolekut, ajama ühehäälsemat välispoliitikat, otsustusprotsess tuleb muuta lihtsamaks ja läbipaistvamaks, üheskoos tuleb tagada täielik tööhõive, tuleb täpsemalt piiritleda liidu ja rahvusriikide pädevused.

Eesmärgid veidi ähmased

Konvendi esimestel kuudel polnud päris selge eesmärk, milleni jõuda ja paljudele tundus, et töötulemus on ette ära kavandatud ja kogu probleem on muuta see konvendile vastuvõetavaks. Kandidaatriikide esindajates tekitas kõhklusi ka asjaolu, et konvendi soovitused valitsustevahelisele konverentsile planeeriti vastu võtta liikmesriikide konsensusliku otsusena, mida kandidaatriigid blokeerida ei saa.
Praeguseks on täiesti selge, et konvendi eesmärgiks on ühtne konstitutsiooniline Euroopa Liidu aluslepingu projekt, mille suhtes võtab seisukoha Valitsustevaheline konverents, mis esialgse plaani järgi pidi kokku tulema 2004. aastal, aga võimalik, et stardib kohe pärast konvendi töö lõppu 2003. aasta suvel ja selle tööst on Kopenhaageni tippkohtumise otsuste alusel kutsutud täiel määral osalema kandidaatriikide esindajad ning uuele aluslepingule kirjutatakse alla pärast liitumist.
Konvent alustas justkui kahe suure eesmärgiga. Esiteks, Euroopa Liidu institutsioonide legitiimsus ehk demokraatia ja teisalt, tulevase laienenud Euroopa Liidu efektiivsus, mis tähendab nii efektiivset otsustamisprotsessi kui ka efektiivset majandust. Kindlasti on neid, kellele mõlemad eesmärgid paistavad olevat saavutatavad teineteisest sõltumatult. Kui legitiimsuse ja demokraatia all mõista paljude eriarvamuste ärakuulamist, konsensuse otsinguid isegi sel juhul, kui Euroopa Liidu tuleviku arhitektuur hakkab sisaldama endas valdavalt kvalifitseeritud (kindlaks määratud) häälteenamusega otsustamist, tähendaks see pikki läbirääkimisi, kompromisside otsinguid ja mõnikord võib-olla isegi otsustamatust. Enamik kõnelejaid tahab muuta kvalifitseeritud häälteenamusega otsustamise Euroopa Nõukogus reegliks, laiendades samas europarlamendi poolset kaasotsustamise protseduuri. Kvalifitseeritud häälteenamusega otsustamisprotseduuride laiendamine välispoliitika sambas, sammaste süsteemi kaotamine ja ühenduse meetodi laiendamine valdkondadesse, kus varem domineeris valitsustevaheline meetod, tekitab kindlasti suuri vaidlusi. Siin on euroskeptikutel kõige lihtsam rakendada kolme põhikategooriat : föderalism, suveräänsus, iseseisvus. Kusjuures, föderalism ei tähenda midagi muud kui funktsioonide jaotust tsentri ja perifeeria vahel.

Kuidas välja astuda?

Oluliselt neutraliseerib neid argumente minu arust väljaastumisprotseduuri kavandamine Euroopa Liidu konstitutsioonilisse aluslepingusse, kuigi väljaastumine oleks võimalik ka ilma selle protseduurita, protseduur vaid täpsustab, kuidas seda teha. Konvendi presidendi Giscard Destaigni poolt esitatud põhiseadusliku lepingu projekti struktuur nägigi taolise protseduuri olemasolu ette. Mõnede komisjoni esindajate poolt hiljuti initsieeritud projektis aga see puudus. Liberaalide fraktsioonis väljendati pahameelt, et viimatinimetatud projekt ignoreeris täielikult konvendile ametlikult esitatud projekti. See näitab, et nii konvendi ümber kui ka sees toimuvad päris tõsised vaidlused.
Mõningad olulisemad seisukohad, milles näib kujunevat konsensus. Kõigepealt Euroopa Nõukogu istungite avalikkus ja otsustamisprotseduuride avalikkus, mis annab parlamendile võimaluse ka tegelikult kontrollida oma maaministrite tegevust.
Teiseks, seadusandlik ainuinitsiatiiv jääb komisjonile. Samas on see siiani kujunenud läbirääkimiste käigus liikmesriikide, Euroopa Nõukogu, europarlamendi esindajatega. Komisjonist endast lähtuv tegelik initsiatiiv piirdub seni u 10% juhtudega. Kolmandaks, kompetentside jaotus täpsemaks liikmesriikide ja Euroopa Liidu vahel, kuid mitte koostada kompetentside kataloogi. Sest kompetents, mis on liikmesriigi käes, oleks otstarbeks anda hoopis liidu kätte ja vastupidi. See tähendab, et väga jäika kompetentside jaotust ei ole mõtet pooldada. Neljandaks, rahvusparlamentide roll suuremaks Euroopa Liidu seadusandluse analüüsimisel ja soovituslikuna - oma valitsuse seisukohtade kujundamisel; subsidiaarsuseprintsiibi kontrollimisel põhitegijad rahvusparlamendid. Tuleb luua varajane hoiatussüsteem nimetatud printsiibi rikkumise ennetamiseks. Kui teatud hulk rahvusparlamente, nt 1/3 seab subsidiaarsuse põhimõtte realiseerimise kahtluse alla, siis peab komisjon eelnõud muutma või tagasi võtma. Viiendaks, rohkem raamseadusi, kus vahendite valik jääks rahvusriikidele, kui otserakendatavaid seadusi. See ettepanek on seotud ka subsidiaarsuspõhimõttega.

Liit kui juriidiline isik

Enamik on selle poolt, et Euroopa Liit oleks ka juriidiline isik ja esindaks kõiki oma liikmesriike välissuhtluses. Vastuväiteid ei ole ka Euroopa Liidu ühtse põhiseadusliku lepingu vastu.
Euroopa Komisjoni seadusandlik initsiatiiv, Euroopa Nõukogu peab likvideerima otsustamise kinniste uste taga. Palju vaidlusi Euroopa Nõukogu võimaliku presidendi valimise ümber viieks aastaks. Ideed toetavad britid, et tagada nõukogu tööle suurem stabiilsus, mida ei taga kuuekuuline eesistumisperiood. Näib, et enamus väikesi riike on sellele siiski vastu, väites, et see muudaks oluliselt Euroopa Liidu institutsioonilist tasakaalu peljates suurte hegemooniat. Isiklikult minul pole brittide ettepaneku vastu suurt midagi. Üsnagi ühene seisukoht on, ei kahekojalisele europarlamendile, sest sisuliselt oleks siis tegemist juba kolmekojalise parlamendiga, sest Euroopa Nõukogu täidab juba praegu sisuliselt II koja rolli.
Kõige tähtsam konkreetne ülesanne meile, kes me tahame edukalt sooritada referendumit, on määratleda see miinimum, kus ühehäälsus ja valitsustevaheline meetod peavad alles jääma.

(Artikkel on koostatud Peeter Kreitzbergi poolt Riigikogus 14. jaanuaril peetud kõne põhjal.)

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)