Jätke koolivaheaeg rahule!

Aga oh, kui heaks maailm läks! Koolis tundus, nagu oleks türmis äkki režiimi leevendatud.

Teises vahetuses käimine lõhkus päeva pooleks. Hommikuga ei osanud midagi peale hakata. Kaua need kodutööd ikka aega võtsid. Kui ise tegid.

Nagu ma olen kuulnud, võtavad kõige rohkem kodutööd aega, kui lapsevanem abistab. Ta, sinder, on ju ise koolihariduse ammu ära unustanud; mis sihukesest abi, segab ainult. Tegid nad ära – ja mis sa siis teed. Telekas lõpetas 11.40, raamatut ette võtta ei julgenud, niikuinii tuleb kohe kooli minna.

Olid ka õudusjutud, kuis peenkoolides, kuhu meeletu tung ja kuhu rahvast võeti rohkem kui kord ette nägi, käidi lausa kolmes vahetuses. Ehk kooli mindi ka neljaks-viieks, pahatihti linna teise otsa, sest peenkool ikkagi – tulevik ja tutvused.

Olen isegi seda kolmandat vahetust kogenud. Juhtus kord nii, et talvevaheajal lõhkesid meie koolis mingid torud või katlamaja. Külm ja jää. Lükati meid lähimasse kooli, mis oli vene kool. Et me venelastega kokku ei puutuks ega kaklema läheks, algas kool kell kuus õhtul. Eriti nüri! Õpetajatel olid kah sellised murtud näod peas, õpetamine lonkas ikka kõvasti.

Aga kas me jäime rahule? No ei. Varsti arutasime meestega, et need haledad kolm või vahel ka kaks tundi, mis olid jäetud laupäevale, võiks ju vabalt kuskile nädala sisse lükata. Mõnele päevale, kui on vaid viis või kuus tundi. Kes seda ikka nii tähele paneb, aga – laupäeval saab hommikul põõnata. Suur asi, kui sa oled veel ikka üsna titt!

Umbes samal ajal algas ka mässukõne, et miks me peame kooli minema kella kaheksaks. Mõni päev 8.50. Too viimane tundus eriti tobe. Pea kõik, oivikud, pugejad, kahemehed, pätid, kes me seal kõik olime, jäid ühes asjas nõusse – võiks varem. Näiteks seitse. Radikaalsem kõõl olnuks nõus ka kuus. Seda ei karjutud maha, vaid jäeti niiöelda ühe võimalusena lauale.

Et alustame varem, saame varem koolist lahti, jõuame kinno esimesele seansile Burgundia õukonna saladusi kaema. Või ükskõik kuhu ja ükskõik mida tegema. Nohikud raamatuid lugema, pätid hulkuma, sportlased härgama.

Olgu, N. Liit ei olnud vaba maa, aga mingisugused valikud ta kasvavale noorsoole ikka jättis.

Mida edasi, seda mässumeelsemaks mindi. Või õieti oldi aina enam nõus pikemate päevadega, kui vastu saaks rohkem vabu päevi. Loomulikult, kui matemaatika hakkas kohale jõudma, algasid ka uiud, et vaheajad võiksid pikemad olla. Eriti üks, see kõige tähtsam, suvevaheaeg. Olgu kaheksa tundi päevas, aga mais, kui päike juba paistab... Teate, tol ajal mais paistis päike. See ei ole mingi raugalik rohirohelisemtaevassinisem, tõesti paistis. Juba aprillis, isegi kui noorem rahvas uskuda ei taha. Vahetundides istusid tüdrukud aknalaudadel, silmad kinni, nägu vastu päikest.

Loomulikult on kõik see virin mõtte vastu saata lapsed kooli juba 1. augustil.  Mille kasuks esitatu on neile, kes veel kooliaega mäletavad, pehmelt öeldes, pehme.

Ja mis siis sellest, et meil on maailmas üks lühemaid kooliaastaid, andke andeks. Nagu ehk eeltoodust järeldada võiks, ega lapsed eriti kooli naudi. Käivad ja õpivad – kes suudab –, aga et sinnapoole väga kisuks, see väide on väheusutav.

Üldiselt ma olen hirmsasti vastu sellele, et „kaasame õpilased rohkem kooliellu; võtame rohkem nende arvamust kuulda”. Õpilane õppigu, aga muidu olgu vait, nolk. Kool on tuhandeid aastaid vana, ja hakata seda suvaliselt ja põhjapanevalt solgutama, ammugi selle järgi, et lapsukesel mõnus oleks, pole ainult tobe, vaid ka ohtlik. Mis muidugi täiesti omaette teema. Aga mul tulevad need mälestused ette ja kooliskäimise karmimaks ajamisega võivad olla või on õpilased täiesti nõus. Kui midagi vastu saavad.

Aega, näiteks. Päevades. Eelmainitud laupäevane kooliskäimine tundus neile, kes seda läbi elanud, ikka ülimalt ebaõiglane. Vanemad keeravad külge, sina paki koolikotti. Aittäh, teate!

Mis sa õiendad, ütles ükskord üks sõber, kui jutt selle peale läks. „Kui ma TRÜ-sse tulin, oli laupäev ülikoolipäev, ja esimene laupäevane loeng, kell 8, mis sa arvad – õige, kehaline kasvatus!“ märkis ta. Ta on mu'st vaid neli aastat vanem.

Jutt, et kolm kuud kestev suvevaheaeg pärineb ajast, kui lapsed pidid talutöödel abiks olema, et selleks tuli aega jätta, et nüüd on moodsad ajad, et me ei sõltu enam ilmast, kõlab muidugi moodsalt ja tulevikkuvaatavalt. Umbes: ega me käsitsi tee, me teeme masinatega.

Muidugi on need õndsast ja õudsest talupojatarkusest kantud ajad möödas. Aga siiski.

Mina järgneva peale ei tulnud. Interneedusest leitud tõsi on nimelt: kui lühendada suvevaheaeg ära, ei saa lapsed tööle minna.

Loomulikult teavad kõik minuvanused, et noored on hukas, laisad, lohakad, ootavad kõik miljonit sinise servaga alustassil. Ah jah, tahavad veel igasugu keskustes hängida, tööinimesi neist küll ei ole, sellepärast tuleb töökäsi sisse tuua, mis on jälle hoopis teine teema.

Ma räägin teile saladuse. See ei ole päriselt nii. On küll lapsukesi, kes valmis töid tegema. Nagu vanastigi, lähen ma jälle töllama rohelisematele radadele kollasemate päikeste alla.

Tollal oli täiesti, noh, kas just tavaline, suvel tööle minna, kui kael vähegi kandis. See ei pidanud tingimata niiöelda ametlik olema. Ehk siis TPL ehk töö- ja puhkelaager noorematele ja EÕM ehk Eesti Õpilasmalev juba keskkooliealistele. Kes teab, palju mainitud organisatsioonidest töist kasu oli, aga vist ikka oli kah. Lihtsamatel töödel, mõistagi. Kõplamine, kõplamine ja veel viisteist korda tahaks öelda kõplamine, millist ettevõtmist mõni mees siiamaani hirmuunenägudes näeb. Heinapallide laadimine, mille käigus kord sõbral näpud ei pidanud ja, arvan, nii kolme meetri kõrguselt pall mulle vastu pead tuli. Märg ja raske, nii märga heina ei oleks tegelikult tohtinud pakkida, aga sovhoosivärk.

Malevas oli natuke paraadi, kõik need vormid ja kokkutulekud, mispärast ka väikene kahtlus, kui tululikud me tegelikult olime. Natuke ehk ikka. Palkagi anti. Ai, hea tunne oli! Omateenitud raha! Teise lõhnaga leeninid. Teise tundega. Kahju lausa välja anda, sest tuleb meelde kuiv muld küünte all.

Oli ka täielik juhutöö, kui mindi majandi kontori manu ja müüdi ennast päevaks orjaks. Või turuvarblaseks, nagu vähemalt Tartus nimetati seda jõuku, kes Turuhoone manu kogunes. Tulid siis PAZ-bussid ja vist teatati, mis tööd on, kes tahab, tulgu peale, õhtul raha kätte ja siiasamma tagasi. Miskipärast on rohkem usku sellise asja mõttekusse. Malevlast pidi ju majutama, toitma, hoidma, laps ju... Aga mingi suvaline parbu sai oma planguvärviraha kive korjates kätte, oli veel õnnelik ka. Nooruk, kes julges ja tahtis, samamoodi. Võib-olla korjas moekate tossude raha. Mistahes.

See vaim – minu suureks rõõmuks ka mu lastes – ei ole surnud. On lapsukesi, kes ei häbene midagi teha. Kama, kas jäätist müüa, jooke valada, flaiereid jagada, mis need lastele lubatud tööd ülepea tänapäeval ongi.

Kui te tõmbate suvevaheajast ühe kuu maha, võtate  neilt lastelt ühe kuu palga. Võib-olla rohkemgi, sest selle mõttekäigu algataja sõnul, lapsi tahetakse palgata ikkagi võimalikult pikaks ajaks, mitte vilks-vilks. Võimalik, et neid ei hakatagi palkama, niikuinii peavad kohe kooli minema. Jääb saamata raha, jääb saamata kogemus, tööharjumus – või siis arusaam, et parem mingi äri püsti panna, töö ikka ei sobi. Ses pole ka midagi halba, aga tahab läbikatsumist. Jätke see võimalus!

Üldse, jätke see kool rahule! Kui päevad on liiga pikad, vaadake õppekava üle. Mind on väheke kummastanud ained, mida nimetan häbenemata udutundideks. Koristage see psühholoogia, noortele on riskantne seda õpetada. Misasi on inimeseõpetus, ülepea? Kodanikuõpetus, on see sinimustvalgeks värvitud nõukogude riigi ja õiguse alused või kuis see mu ajal kõlaski? Ärge vaevake lapsi jamaga, et libakõrgharidusega intellektuaalidel tööd oleks. Jätaks selle kooli solgutamise mõneks ajaks järele, sest eesti kool on väga hea kool ning autu on temaga niimoodi ümber käia.

JÜRI PINO,

kirjanik

[pildiallkiri]  Eesti Õpilasmalev on aastakümneid pakkunud puhke- ja töövõimalusi keskkooliealistele.

Jaga |